Rein Veidemann: kuninglik eepika

Rein Veidemann. Foto: .

Homme, Jaan Krossi 93. sünniaastapäeval antakse Kirjanike Majas Enn Nõule pidulikult üle Jaan Krossi kirjandusauhind. Ta on pälvinud selle 2010.– 2012. aastal ilmunud romaanitriloogia «Vabariigi pojad ja tütred» eest. Mitmed kokkulangevused annavad sellele sümboolse tähenduse. Sündmus leiab aset riigi 95. sünnipäeva eel. Kross oli sünniaastaga ise EW poeg, jagas täiega oma põlvkonna ja riigi saatust.

Nõu romaanis on Krossi põlvkonnakaaslane ja samasuguse heitliku saatusega 1921. aastal sündinud Veliks, Urkna talu peremehe Vasseli ja ta naise Kriste esimese tütre Agaape poeg. Nõu enam kui tuhandeleheküljeline teos kujutab vanatestamentliku laviinina ühe eesti suguvõsa lugu. See on ühtlasi Eesti kaotuste ja võitude lugu. Aga ka tavaliste, ajaloo silmis nimetute eestlaste lugu, kellel ometi rajaneb meie rahva, ühiskonna ja kultuuri kestmine. «Ajalugu püsib ka siis, kui kõik muu on ammu umbe kasvanud ja kadunud,» kõlab saaga juhtmotiiv.

Nõu romaan esindab proosa suurvormi, nii nagu heliloomingus esindab seda sümfoonia. See on kuninglik eepika, mis seob kujundlikuks tervikuks erinevad inimsaatused, ajad ja kohad, sügavused ja kõrgused. Klassikaliseks näiteks on Tammsaare «Tõde ja õigus». Krossil oli selleks «Kolme katku vahel», aga ka «Paigallend». Viimaste kümnendite eesti kirjanduse sümfoonilise poeemina on võetav Mats Traadi «Minge üles mägedele». Just poeemina, sest kuninglikku eepikat iseloomustab haarde ja sügavuse kõrval ka pühalikkuse piire püüdlev taidurlik sõna. Traatki on saanud Krossi kirjanduspreemia. Lähiminevikust esindab kuninglikku eepikat Ene Mihkelsoni «Ahasveeruse uni».