Aeg-ajalt mulle tundub, nagu elaksin George Orwelli romaanis «1984», milles kirjeldatakse üldrahvalikke vihkamisminuteid. Tegemist on siis romaaniga totalitarismist. Meil praegu siin Eestis on aga demokraatia ja sõnavabadus, kus sallitakse erinevaid seisukohti ja mingit ohtu vaimsele ahistamisele ei tohiks nagu olla. Või siiski äkki on?
Köögis lõunat valmistades astun ikka ja jälle sama reha otsa, kui panen automaatselt raadio mängima ja sealt tuleb parasjagu saade «Vox populi». Üks tuttav naisterahvas rääkis, et kui ta lastega kodus oli, elas ta kogu selle perioodi koos «Vox populiga». Vahest, kui väga hulluks läks, vahetas kanali Vikerraadio peale, aga sealt tuli paralleelselt «Vinguviiul». Arutlesime, et huvitav, kas kogu see hüsteeria võib ladestuda alateadvusesse. Pole siis ime, kui emad laste peale karjuvad.
Kõigile teada kurikuulus Delfi kommentaarium on saanud klobida nii vasakult kui paremalt, aga kas ülalnimetatud raadiosaated on kuidagi paremad? Jah, mõningaid erinevusi leiab, aga on ka palju ühiseid jooni. Mõlemas võib aimata allasurutud viha. Siit võib teha lihtsa järelduse, et rahvas on närvis. Aga on sellel siis mingi konkreetne põhjus? Kas tõesti ei ole võimalik tappa ülekohtune draakon? Ehk äkki seisneb kogu jama hoopis selles, et printse on jalaga segada, aga draakonit pole? Ja ega oma meeleolult rahulikum ja justkui pädevam pokkeristiilis saade «Foorum» ETVs oluliselt rohkem selgust too. Tõde selgub telefonihääletuse põhjal nagu Eurovisioonil. Jälle vajuvad käed rippu ja viha süveneb.
/nginx/o/2013/02/01/1551374t1hebc7.jpg)