Kohtumine omaenese ajaloolise alateadvusega

Raamat Leonid Mletšin «Andro­pov» Tõlkinud Margus Leemets Varrak, 2012, 376 Foto: Repro

Tuleb tunnistada, et kõikidest ajavahemikest ajaloos erutab mind kõige enam 1979–1982. See oli aeg, mil olin juba sündinud, ent endal aktiivset suhet veel maailma polnud. Lugedes kasvõi sedasama Andropovi raamatut, kohtun ma justkui omaenda ajaloolise alateadvusega, mind tabab mingi tontlik äratundmine.

Seega olen ma kujundanud Andropovisse ja tema aega isikliku suhte. Andropovit on peetud intelligentsemaks ja uuendusmeelsemaks kui tema eelkäijat Leonid Brežnevit. Väidetavalt olla ka Gorbatšovi perestroikaplaanid leitud kusagilt Andropovi salakapist. Väidetavalt armastanud Andropov džässi ja olnud üldse kuidagi euroopalik. Leonid Mletšin paneb kohe eessõnas oma suhte Andropovisse paika ja ütleb, et kõik need jutud ­euroopalikkusest, džässist, uuendusmeelsusest jne on jama.

Mletšin on ka mõni aasta varem eesti keeles ilmunud raamatu «Brežnev » autor. Mletšini kirjutatuna tundus Brežnev vaatamata kõikidele ajaloolistele asjaoludele inimesena olevat sümpaatne – keegi, kes armastab lõbutseda, head elu ja puhata, nalja ka. Andropov, vastupidi, head elu ei armasta. Ta istub pikki päevi oma kabinetis ning teeb tiiru sinna ka pühapäeviti, täielik Brežnevi vastand seega, kes poliitbüroo liikmete puhkusi ikka pikendas. Ta on töökas ja pedantlik. Vahetevahel siiski armastab luuletusi kirjutada

Mletšini raamatu Andropov on arglikult karjääriredelil liikuv bürokraat, kelle edu oleks võinud mõne ajaloolise apsaka tõttu ka tulemata jääda. Arglik bürokraat, kellest KGB juhiks tõustes saab anaalne totaalse kontrolli friik, kes peab eriti ohtlikuks seda, mida perestroika pigem esile tõstis – vaba algatust ja vaba mõtet –, ning sätib tööle tõhusa intellektuaalide kiusamise masinavärgi.