Sellest, millest ei räägita

Raamat Elo Viiding «Teised» Tuum, 2012 176 lk Foto: Repro

Elo Viidingu luule- ja proosaloomingust on kirjutatud nii mõndagi ja enamasti vastab kõik selle kohta käiv ka tõele. Tema ilukirjanduslikes tekstides esinev keelekasutus on tõepoolest täpne, nõtke ja intelligentne. Vaadeldavas jutukogus koondab autor oma tähelepanu «Teiste» kujutamisele, ja nagu lubatud ka tagakaanel, mõtleb ta selle all inimesi, «kelle ülitundlikkus, süütunne ja eetikariismed ei lase neil aktiivselt ja peatumatult tegutseda, rõõmsasti ja täiel rinnal elada, vaid teevad neist tõrjutud».

Elo Viiding ei ole sedasorti kirjanik, kes peidaks oma tekstides tegelikkust kõnetavaid tähendusi just ülearu hämarate, metafoorsete kujundite taha. Ausa ja tõetundliku vaatlejana räägib ta asjadest nii, nagu need just temale paistavad, säästmata ennast ja neidki, kes ühiskondlike kokkulepete põhjal, avaliku arvamuse kujundatud väärtuste süsteemis, miskipärast arvavad end väljaspool kriitikat olevat. Paljastades inimeste mõtlemisse sisse harjunud konventsionaalseid rudimente, on Elo Viidingu novellid just kui inimsuhtluse röntgenülesvõtted, mille sileda naha all nii mõndagi abjektiivset aimdub. Nõnda, toetudes kirjandusloolisusele, võib tema loomingut vaadelda kui eksistentsialistlikust maailmavaatest lähtuvat ümbritseva tegelikkuse analüüsi.

Eksistentsialistlike kirjanike kirjeldatud maailm on irooniliselt ülekohtune, korporatiivne keskkond, milles kulgevad lõputud, mõttelagedad protsessid. Nende raamatute kangelased, kes sellise situatsiooni absurdsust selgesti tajuvad, võõranduvad ümbritsevast ning sulguvad ainult ise enda jaoks olemisse.