Vaimuvalgust mitmest allikast

Foto: Laura Oks

Kui minult küsitaks, missugused on Eesti viimase kahekümne iseseisvusaasta vaimupõllu suursaavutused, siis nimetaksin esimeste hulgas kaht raamatusarja, omamaist «Eesti mõttelugu» ja  «Avatud Eesti raamatut». Mõlemad sarjad kujutavad endast, üks eesti, teine maailma mõttekultuuri enesepeegeldust ja arutluslikku tagasisidestust, ilma milleta puuduks võimalus selle või teise kultuuri mõtestamiseks. Igasugune haridus on korrastamine, milleks vajatakse vaimseid instrumente (teooriaid, mudeleid, mõistevara, metodoloogiat). Instrumendid omakorda kujunevad või töötatakse välja metatekstide (= tekstid tekstidest) tasandil. Nimetatud kahte sarja (lisaks vahepeal ilmunud Varraku ajaloo- ja sotsiaalteaduste sari, aeg-ajalt enesest märku andev «Heuremata»-sari ja jõuliselt kirjastusväljale astunud Tallinna Ülikooli kirjastuse mitmed sarjad) võibki pidada n-ö metatekstiliseks katuseks, mille all ning millega dialoogis areneb eesti enda humanitaarne, sotsiaalteaduslik või filosoofiline mõtteväli.

Eelmisel aastal lisandus kolm olulist, et mitte öelda humanitaarharidusse vältimatult kuuluvat teost, mis muuhulgas ühel või teisel viisil seotud Eesti või siis eestlastega.

Mõistagi pole päevaleht oma mahu piiratuse ja seinast seina lugejaskonna tõttu see koht, kus neid teoseid üksipulgi lahti harutada, pealegi kui «harutamiskeel» nõuab omakorda selgitamist. Kui nüüd järgnevalt nimetan neid teoseid, siis eeskätt eesmärgiga rõhutada neid kui s ü n d m u s i ja ühtlasi tunnustada nende teoste eesti keelde toojaid ja tõlgendajaid. Ilmamaa kirjastamisel (kõik kolm teost ongi üllitanud Ilmamaa) ilmunud Jakob von Uexkülli «Omailmad» on koostanud ja põhjaliku järelsõnaga varustanud Tartu semiootikud Kalevi Kull ja Riin Magnus. Tõlkijaid on terve kollektiiv, nii et jäägu nad siinkohal üles loetuna raamatu tiitellehe pöördele. Kahe järgmise teose puhul on aga kummalgi üks tõlkija. Juri Lotmani andekas õpilane ja hilisem kolleeg, Lotmani semiootikast doktoriväitekirja kaitsnud Peet Lepik on peaaegu elutööna ette võtnud Tartu-Moskva semiootika koolkonna teise alustala, Boriss Uspenski mõtteloomingu eestindamise. «Vene kultuuri jõujoonte» pealkirja all ilmunud artiklikogumik on varustatud põhjalike kommentaaride ning  tõlkija ees- ja järelsõnaga. Kolmanda teose, Erich Auerbachi «Mimesise» tõlge, mille ilmumist eesti keelde on pikisilmi oodanud mitu põlvkonda eesti kirjandusuurijaid, pärineb aga professor Kalle Kasemaalt, kes pälvis äsja maailmakirjanduse vahendamise eest eesti keelde välisministeeriumi kultuuripreemia. Auerbachile on põhjaliku järelsõna kirjutanud Märt Väljataga.