Klaveri ja Tanel Joametsa kiiksuga soolokontsert

Tanel Joametsa soolokontserdil Estonia kontserdisaalis ettekandele tulnud palad olid erinevad ning kahetunnine kontsert möödus nobedalt. Joametsal on kõik teosed peas, ta ei uju millestki niisama üle, iga mängitud noodiga jutustatakse lugu. Oma ülimalt keskendunud olekuga jätab ta laval olles mulje, justkui improviseeriks ta parasjagu üksipäini suures prooviruumis. Tegelikult on aga iga noot planeeritud ja kontrolli all. Joametsa mäng on intelligentne, kindel ja värvirikas.

Kontserdi esimeses osas oli seekord lemmik Eduard Tubini «Kolme prelüüdiga». Eriti meeldis allegro molto vivace. Lihtsalt uskumatu, milline muusika on kokku kirjutatud, ja veelgi uskumatum, et keegi suudab sellist lugu peast mängida. Mittepianisti jaoks on see muusika kõike muud kui loogiline ja meloodiline. Lisaks kirju harmoonia ning lõputult dünaamilisi ja tempolisi muutusi. Imetlusväärne.

Debussy palade kogumiku «Kujundid» ajal jooksis silme ees film. Isegi kui kavalehel poleks olnud alapealkirju à la «Peegeldused vees», oleks ikka aru saanud, mis toimub. Joa­metsa esituses on kõik emotsioonid võimendatud ja meeleolud arusaadavad, ta ei mängi järjest kahte identsena kõlavat fraasi.