Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2016/07/21/5648101t1h2592.jpg)
/nginx/o/2013/02/13/1571904t1hbe54.jpg)
Tom Stoppardi ja Joe Wrighti loodud «Anna Karenina» on ballett, performance, muusikaline vaatemäng, mis ei talla romaani lehekülgedel ega rebi neid, kuid pöörab vahel tähelepanu mitte kõige ilmsemale. Filmi anded tulevad välja tänu uudsusele, värskusele ja lustlikkusele.
Romaani pilt paigutatakse rasketesse kuldraamidesse, mis muutuvad kulissideks ja liiguvad siis eemale, me näeme tagalava, nöörilage, lavataguseid muutuseid, teater paiskub taevasse, teatrisaal muutub sammaldunud metsaväljaks. Tegelaskujud ärkavad ellu, muutuvad vahakujudeks, hakkavad taas liikuma, siis muutuvad justkui teadlikult tsirkuseartistideks (habemeajajat on kujutatud justkui härjale vastu astuvat matadoori) ning sooritavad siis vaoshoitud ja psühholoogiliselt ülitäpseid imesid.