/nginx/o/2012/12/02/1465946t1h1ed9.jpg)
Homme tähistatav valentinipäev sai alguse juba 13. sajandil. Kuid varem tähendas 14. veebruar hoopis ebaõnne päeva.
Varem tähendas valentinipäev ebaõnne päeva
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Viimastel aastakümnetel eestlastele nii omaseks saanud valentinipäeva tähistamine sai alguse Püha Valentinist, kes suri 14. veebruaril märtrisurma. Kunstis on kujutatud Püha Valentini sageli vigase või langetõbise lapsega, kelle ta terveks ravis. Hiljem kuulutati Pühast Valentin armunute kaitsepühakuks. Nii kirjutab Mall Hiiemäe folklooriuurimuste kogumikus «Kuuldust-nähtust».
Valentinipäeva pühitsemisel aga erilisi seoseid ajaloolise isiku või isikutega samas pole, samuti on 14. veebruar varem tähendanud hoopis ebaõnne päeva, kuna sel päeval olevat Juudas Iskariot sündinud.
On ka selliseid arvamisi, et kui sellel päeval müristab, siis sureb palju inimesi ja seejuures eriti rikkaid. 14. veebruar tähendas ebaõnne karjale ja kanamunadele.
Eestisse jõudis valentinipäev alles 1990ndatel taasiseseisvumisajal ning tõuke armastuse pühale andis Soome, kus seda tähistatakse alates 1980ndatest.
Populaarsem on aga see päev inglise keelt kõnelevates riikides ja näiteks varasemal ajal oli Inglismaa meestel komme 14. veebruaril või selle eelõhtul oma Valentine valida, talle ise Valentin olles. Üksteisele kingiti vastastikku pisikesi kingitusi või luuletusi. Ameerikas tuntakse päeva umbes 200 aastat.