Tiia E. Tammeleht: mis saab Eesti ametiühingutest?

Tiia Tammeleht. Foto: Peeter Langovits

Millises suunas peaks uus esimees Eesti ametiühinguid tüürima ehk mida õigupoolest ametiühingutelt oodatakse? See on küsimus, mis tõenäoliselt huvitab igaüht, kes ametiühinguga ühel või teisel moel kokku puutub. Ametiühingute keskliidu esimehe kandidaadina on mul hea võimalus ja lausa kohustus selgitada, kes me oleme, mida teeme ja kuhu jõuda tahame.

Esimese asjana, head lugejad, tahan teile kinnitada, et ametiühing (sh ametiühingute keskliit) ei ole riigieelarveline asutus, ei suple maksumaksja rahas ega ole loodud streikimiseks. Ametiühing on riigist sõltumatu mittetulundusühing, kellel on nõukogude ajast alles mõned tagasihoidlikud varad ja kes sarnaselt teiste kodanikuühendustega saab oma tegevuseks raha liikmemaksudest. Esmapilgul näib selline selgitus absoluutselt ebaolulisena, kuid liigagi tihti olen kuulnud inimesi arutlemas selle üle, kui palju riik ka ametiühinguid toetab ja mida ametiühingud õigupoolest teevad peale streikimise.

Ametiühingu eesmärk on esindada ja kaitsta töötajate sotsiaalmajanduslikke huve ja õigusi. Siin tekib küsimus: mis on need töötajate sotsiaalmajanduslikud huvid ja õigused ning kuidas ametiühingud neid esindavad ja kaitsevad? Enamik teab, et ametiühingud võitlevad paremate töötingimuste, sealhulgas palkade eest. Vähem on neid, kes on kursis sellega, mis roll on kollektiivlepingul. Üsna vähesed teavad aga seda, et ametiühingute võimuses on kujundada ühiskondlikku elukorraldust ehk piltlikult öeldes liigutada mägesid, kui vaid oleks seda massi, kellega liigutada. Seejuures ei pea ma silmas klassikalisi jõuvõtteid, vaid muljetavaldavat osa kodanikuühiskonnast, kelle arvamus on sedavõrd kaalukas, et sellega arvestamata jätmine oleks ebasünnis.