Apteekide asutamispiirangud on takistanud kümnete uute apteekide teket

Apteek. Foto: Teet Malsroos / Õhtuleht

Vaatamata lubadusele aidata maa-apteeke, ei ole kaheksa aastat tagasi vastu võetud apteekide asutamisepiirangud seda teinud. Küll on tulemuseks kahe suure ravimite müügiga tegeleva hulgifirma  positsioonide kindlustamine.

Kes tahab Viimsis apteeki, sel tuleb minna Viimsi Marketisse, siis treppidest üles pööre paremale  ja eemal nurgas see ongi. Ei ole see suur apteek, tegelikult üsna pisike, kuigi õnneks on nad saanud hiljuti laieneda, varem oli tegu ju päris õnnetu letikesega, kus kaupa nii vähe, et õhtul retseptiravimit ostma tulnud viimsilane, pidi rohu järele hoopiski Piritale sõitma.

Kõik see on aga tähtsusetu, sest loeb ainult üks – juriidiliselt on tegu apteegiga ning arvestades Eestis kehtivaid asutamispiiranguid on tulemuseks see, et kilomeetri raadiusesse keegi teine enam apteeki teha ei või. Näiteks otse üle tee on Viimsi kaubanduskeskus, see on suurem, uuem ja uhkem, seal on igasuguseid poode ja söögikohti, aga mida pole, see on apteek.

Kaubanduskeskuses Soome taustaga Ülikooli Apteegile kuuluv «Tervise Pood», kus müüakse vitamiine, toidulisandeid, apteegikosmeetikat, ainult mitte ravimeid. «Umbes veerand või pooled kliendid tuleb tagasi saata või ümber veenda mõnda looduslikku asendust kasutama,» räägib Tervise Poe juhataja Kristiina Hanson «Ja siis kliendid pragavad meiega käed puusas, et kuidas teil isegi Ibumaxi pole.» Muidugi tahaks Ülikooli Apteek, et nende Viimsi pood oleks päris apteek ja seal saaks ka ravimeid müüa. Selleks on nad ka eriluba taoltlenud. Ei saanud. Ka kaubanduskeskus tahaks, et neil oleks apteek, nemadki on loataotsuse kadalipu paar korda läbinud. Ei saanud. Tegelikul tahaksid ka viimsilased, et seal oleks apteek. Ja mis eriti paradoksaalne, siis tegelikult ei meeldi ka üle tee Viimsi marketis asuvale apteegile nende asukoht kõigil eespoolimetatud põhjustel (väike pind, nurga taga, pensionäridel raske treppidest tulla), aga nemadki ei saa kolida nende samade asutamispiirangute tõttu. «Nii ongi, uus apteek tuleks metsa või merre teha, siis see geograafiline piirang enam ei takistaks,» võtab Kristiina Hanson teema kokku. Viimsi võib olla küll kõige kiiremini kasvav vald Eestis, igasugustest edetabelites esikohal, aga apteegiäri mõttes on tegu surnud kohaga.

Muuseas, asi ei ole ainult Viimsis. Samamoodi on eriluba apteekide asutamiseks taotlenud ka teised Tallinna ümbruse vallad – Rae, Harku, Saku, Saue. Aga ka kohad kaugemalt, näiteks Keila tahtis Rõõmu kaubamajja apteeki.

Haapsalu külje all Ridala vald taotles luba – Konsumisse nad apteegi said, aga mõni aasta hiljem valminud Selverisse enam mitte. Märjamaa taotles, Kaarna vald Saaremaal taotles, taotlenud on ka Tartu linn. Mida aga ei saa, seda ei saa. Lubadsid ei anta ja apteeke ei tule. Kui keegi tahab apteeki kuhugi asutada, siis tuleb kasutada seaduses lubatud trikke. Eelmise aasta novembris kirjutas ajaleht Sakala, kuidas seal Kantrekülas asunud apteek kolis 500 meetri kaupa Viljandi kesklinna, ühe vahepeatusena pakuti poole tunni jooksul apteegiteenust näiteks ka vanas bowlingusaalis. Apteekrid omavahel nimetavad sellist stiili konnahüpeteks, sest kuigi seadus keelab uute apteekide asutamise, lubab seadus kolida olemasolevat tegutsemisluba omavat apteeki mitte kaugemale kui 500 meetrit. Kui neid viiesajameetrilisi hüppeid aga mitu korda teha, siis jõuadki soovitud kohta.

«Mul on sellest väga kahju, Kantreküla oli teistes eemal ja meil olid head kliendid, aga mina ei teadnud et nad niimoodi apteegi ära liigutada tahavad,» kommenteerib Kaie Soosaar, tema on see pensionile jäänud proviisor, kes Kantreküla apteegi ära müüs. Pakkujaid oli mitmeid, nii et tõenäoliselt sai Soosaar endale vähemalt tõhusa pensionisamba, aga Kantrekülast on apteek läinud ja uut sinna teha ka ei saa.