Juhtkiri: Euroopa köögikunst vajab värsket retsepti

Euroopa Liidu peakokkadel, valitsusjuhtidel, õnnestus ühepajatoit ehk 960 miljardi eurone eelarve aastateks 2014–2020 valmis keeta. Kerge töö see ei olnud, sest kulinaarsete eelistuse üle vaieldakse ikka kirglikult. Charles de Gaulle on ainuüksi Prantsusmaa kohta nentinud, et riiki, kus valmistatakse 246 sorti juustu, on neetult keerukas valitseda, mis siis veel rääkida kogu EList, kus lisanduvad Cheddar ja Bergkäse, Tilsiter ja Edam ja nii edasi.

Praeguse ühepajatoidu puhul üritab igaüks 27 kokast oma peotäit potti visata. Iga riigijuht on nüüd kulbitäie vastvalminud rooga kodumaale maitsta viinud ja üles kiitnud. Üks juhib tähelepanu sellele, et toit on paksem, teine, et vedelam, kui kardeti, kolmas rõhutab ilmtingimata, et näe, kus võitlesime oma lihakondi eest,  ja voilà!, siin ta meil on! Ja peaminister Andrus Ansipil on küllap õigus, kui ta ütleb, et Eesti oma 5,89 miljardi eurose saagiga (907 miljonit rohkem kui aastatel 2007–2013) võib rahul olla.

Samas ei tohiks unustada tõsiasja, et kulinaarne ime valmib siiski ühises pajas, mistõttu peaks kokkadel tegelikult olema tunduvalt laiem ühine visioon. Ilma selleta pole euroliit pikemas plaanis kardetavasti kuigi edukas. Pruugib vaid vaadata, kuidas iga riigi toidukriitikud on tulemuse peale nägu krimpsutanud. Näiteid pole vaja kaugelt otsida: Soomes on Põlissoomlaste liider Timo Soini nimetanud ELi kokkulepet kõigi aegade viletsaimaks. Ja arvata võib, et pirtsutajaid tuleb üha juurde.