Kultuurist ja kunstist jahvatatakse päris palju. Kriteeriumid «hea» ja «halb» on selgelt ebapiisavad, kuigi operatiivsel viisil näiteks suitsu süüdates ja seejärel suunurgast ühte silpi suitsuga välja lastes kannab see vähemalt viiekümneprotsendilist sõnumit. Aga kui öeldakse «keskpärane», mis teadagi ei tähenda kõrget tunnustust, evib see justkui rohkem informatsiooni ja mille peale enamikul juhtudel mõistvalt noogutatakse. Ja ega ma ei teagi täpselt, kust otsast alata ja mida siis lõpuks järeldada, igatahes püüan siin mingis vormis oma kimbatust edastada.
Toomas Hussar: kummaline asi see keskpärasus
Üks asi on selge – liikluskultuuris ma eelistan keskpärasust ehk siis mitte erakordsust, kui see võiks vastand olla. Minu küünejäljed on vist siiamaani ühe S-klassi mersu nahkistmes Marokos, kui see öösel läbi paduvihma kattis 300 kilomeetrit pooleteise tunniga, saateks raadiost vali kohalik hoogne ja kirglik muusika. Kui arvestada veel seda, et juba hommikul sai Tallinna-Helsingi lennuliinil lumetormis laperdatud ja kümme tundi hiljem Casablancasse maandudes pikne suure pauguga lennukisse lõi, nii et sädemeid lendas, siis sain väga selgelt aru, kui habras elu on.
Elamuste üle muidugi kurta ei saanud. Samas aga ihaldame neid elamusi ohutus virtuaalsuses, kunstis nimelt. Aga ega adrenaliinirohke kunstiteos ei pruugi olla veel hea kaup. Ühest filmikommentaarist leidsin sellise lause: «Möödub aeg ja süütust tütarlapsest võrsub halastamatu tapamasin, kelle ainus eesmärk on oma vanemate mõrvaritele kätte maksta. Loomulikult pole kõik sugugi nii lihtne, kui esmapilgul paistab.» Näib olevat tegemist erakordse juhtumiga, aga samas justkui nähtud uni, kui mitte tüütu luupainaja. Siin nüüd hinnang ühele teisele filmile: «See on lihtsalt nii keskpärane, et kaob üleüldisesse keskpärasusemerre lihtsalt ära.» Jääb mulje, et midagi on väga palju. Liiga palju. Aga meri on ju ilus – kõik tahavad oma suvilaid mere äärde ehitada. Aga äkki selles ongi jama, et kõik tahavad?