Armastan, ei… Armastan!

«Hõbepulm»: Anne Reemann ja Eero Spriit aktsioonis. Foto: Kaader filmist

Päris ambitsioonikas, mis? Või lihtsalt üks pisuke reklaamitrikk? Nimetada oma kassett «Karikakramängu» järjeks, astuda sellega tahes-tahtmata samadesse saabastesse, mis Peeter Urbla, Toomas Tahvel ja Peeter Simm 35 aastat tagasi - siis veel noored, kaks neist äsja koguni Moskvast naasnud, Andrei Tarkovski isiklikult juhendajaks.

Kaasnes ju tolle esimese «Karikakramänguga» teatav põlvkondlik kuulutus, et siin me nüüd oleme, uue energia ja ärksama mõtlemisega, isikupärane käekiri nagunii. Juhatas see ju – vähemalt kaks neist, «Promenaad» ja «Tätoveering» – tagantjärele vaadates sisse koguni eesti filmi uue laine, mille tippteosteks said mõni aasta hiljem «Ideaalmaastik» ja «Tuulte pesa».

«Karikakramäng II» sellist märgilist tähendust ei kanna, kahjuks. Võib vist öelda, et ei hakka kandma ka tagantjärele. Ilmselt pole see plaaniski. Kahe kasseti kunstilistest võrdlustest hoiduksin ülepea. Kuidas siis ikka peenelt nüansseeritud, Elle Kulli ja Lembit Ulfsaki väljamängitud pooltoonidega «Promenaadi» ja «Aitäh, et sa minuga juhtusid» võrrelda, kuigi neid seob teatav lüürilis-psühholoogiline kujutuslaad.