/nginx/o/2012/09/05/1301208t1hda92.jpg)
Teadaolevalt esimest korda sattus langevarjuõnnetus kriminaaluurimise alla ja võib jõuda tsiviilkohtusse, kuid üllataval kombel selgub, et tõsist järelevalvet Eesti langevarjunduses praktiliselt pole.
Eestis puudub langevarjunduse üle tegelik järelevalve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
2011. aasta suvel sooritas väikeettevõtja Marti Udso koos elukaaslase Marit Eirandiga Cherry.ee’st ostetud kupongide eest langevarjuhüpet, ent hüpped läksid halvasti ning mõlemad said tõsiseid traumasid, vahendas ERR Uudised «Pealtnägijat».
Marti maandus liiga kiiresti ning väidetavalt ka vales asendis, Mariti langevari sattus tuulekeerisesse ning ta maandus selja peale, peaga vastu maad.
Kiirelt saabunud parameedikud tuvastasid peale Marti mõlema jala hulgimurdude ka Maritil tõsise põrutuse. Uuringud tuvastasid noorel naisel lisaks ka nihestatud kaelalüli ja põlves purunenud kõhred, mistõttu jalga opereeriti. Täielikku taastumist arstid lubada siiski ei julge.
Tagantjärele tehtud ekspertiis tunnistas mehe vigastused eluohtlikeks. Tema mõlemad jalad kruviti tükkidest kokku. Paremasse jalga pandi metallplaat hüppeliigesesse ja hulganisti kruvisid ning kips ümber. Vasaku jalaga, kus oli lahtine luumurd, oli natukene keerulisem lugu. Esmalt pandi sellesse fiksaatorid ja vardad ning kümne päeva pärast naelastati jalg ära.
Marti jalule saamiseks kulus kokku kuus vaevarikast kuud. Viimane metall eemaldati jalgadest 2012. aasta mais. Praegu saab ta kõndida, kuid mitte joosta, ning pole teada, kas jooksmine enam kunagi võimalik on.
Et mõlemad kaasad said trauma, mille jäljed jäävad elu lõpuni, pöördusid nad politseisse. Lisaks, kuna Marti Udso ei saanud pool aastat tööl käia ja firma kannatas, soovis ta lennuklubilt hüvitiseks 12 000 eurot. See on teadaolevalt esimene kord, kui langevarjuõnnetus jõudis kriminaalasjani ja võib jõuda tsiviilkohtusse.
Koolitaja MTÜ Eesti Lennuklubi sõnul on kahjunõe täiesti alusetu ja ta nimetab seda väljapressimiseks. Udso aga märgib, et igal teol elus on oma hind.
Uurimisel ilmnes hulk eeskirjade rikkumisi
Uurimine tuvastas hulgaliselt langevarjueeskirjade rikkumisi. Osalejatelt ei nõutud tervisetõendit, koolitusel jäeti ära osa kohustuslikke harjutusi simulaatoril ega tehtud kirjalikku teooriaeksamit. Ei peetud koolituspäevikut, mis tähendab, et osalejate nimesid ei fikseeritud. Ja kui õnnetus juhtus, ei esitanud klubi ette nähtud ametlikku intsidendi teadet. See on vaid osa puudustest.
Instruktor tunnistab, et see vastab tõele, kuid tunnistab end süüdi ainult selles, et klubi blanketid oluliste reeglitega, millele hüppajad tavaliselt allkirja annavad, oli tol hommikul otsas. «See jäi tegemata lihtsalt sellepärast, et ma hommikul avastasin, et mul neid lehti ei olnud. Eelmisel päeval oli koolitus ja siis nad said otsa.»
Ometi leidis prokuratuur pärast rohkem kui aasta kestnud juurdlust, et instruktor ega klubi ei ole süüdi kehavigastuste tekitamises ettevaatamatuse tõttu, sest leitud rikkumised ei põhjustanud kannatanute vigastusi.
Eesti lennuspordi föderatsiooni juhatuse liige Kristjan Kuru ütles, et puudusi oli dokumenteerimises, kuid need ei ole vigastusega otseselt seotud. Lennuspordi föderatsioon on sama meelt – mis rikkumised enne hüpet ka olid, ei põhjustanud see traagilist tagajärge.
«Langevarjur ei võtnud õiget maandumisasendit ja selle tõttu siis tuli vigastus,» peab Kuru vigastust hüppaja enda süüks.
Eeskirjade täitmist ei kontrollita
Udso protestis kriminaalasja lõpetamise vastu kõigis astmetes, aga eelmisel teisipäeval lükkas ka Tallinna ringkonnakohus viimase instantsina selle tagasi. Lugu lõpetati järeldusega, et ükskõik kui palju reeglite eiramisi oli, siis lõppude-lõpuks hüppasid inimesed lennukist alla vabatahtlikult.
«Nagu protokollis kirjas seisab, et kuigi lennundusklubi on eksinud peaaegu kõikide punktide vastu, oli mul võimalik sellest hüppest keelduda,» nendib Udso. Elukaaslased kaaluvad, kas minna hüvitist küsima edasi tsiviilkohtusse.
Kristjan Kuru sõnul ei saa ka lennutranspordi föderatsioon mingeid sanktsioone ega meetmeid ette võtta ja lennuamet saaks küll teoreetiliselt kedagi karistada, aga seda ei ole kunagi ette tulnud.
Kuna langevarjundus on midagi spordi ja lennunduse vahepealset, siis teoreetiliselt on küll olemas langevarjueeskirjad, aga sisuliselt on see hea tava kokkulepe, mille suhtes ei ole tegelikult järelevalvet. Seni pole seda peetud vajalikuks, sest mitte keegi ju ei lollita isikliku ohutusega. Aga mis siis kui tegu on järjekordse Cherry kupongi ostnud tegelasega, keda klubi näeb esimest ja viimast korda?
Marti Udso murtud luude tõttu muutus ainult see, et klubi kodulehel on nüüd punaste tähtedega hoiatav tekst ja paberile võetakse korralikult allkiri. Mida massilisemaks ja kommertslikumaks langevarjuhüpped lähevad, seda rohkem tuleks siiski ka järelevalvele tähelepanu pöörata.