Anti Selart: kas keskajal oli rahvuseid?

Tartus esitleti Eesti keskaja üldkäsitlust, raamatu koostas Tartu Ülikooli keskaja professor Anti Selart. Foto: Sille Annuk

Kas keskajal oli rahvuseid? Vastus sõltub sellest, mida rahvuse all õigupoolest mõeldakse, ning tegu pole väga selgepiirilise mõistega, kirjutab Anti Selart, Tartu Ülikooli keskaja professor ja raamatu «Eesti ajalugu» II köite koostaja.

Rahvus on kogukond, mida võib defineerida riigi, poliitilise ühistegevuse, keele ja kultuuri ning õigussüsteemi kaudu. Kui rääkida rahvuse vabadusest, tuleb samuti kõigepealt selgitada, kas tegu on poliitilise, riigi vabadusega või üksikisiku vabaduste ja õigustega.

Rahvus kui poliitiline organisatsioon eeldab toimimiseks ühist suhtlusruumi ja sotsiaalseid piire ületavat kokkukuuluvustunnet. Need on kaks eeldust, mille täitmine, vähemalt uusaegses mõistes, oli keskajal võimatu või võimalik väga piiratud ulatuses. Tšehhi ajaloolase František Grausi sõnul ilmnes keskaja rahvusteadvus kõigepealt vaimulike autorite töödes, seejärel väljendas seda aadel ja lõpuks linnakodanikkond. Siin on selle teadvuse olemus sõnastatud viisil, mis eeldab kirjakultuuri. Vastavalt kasutataksegi esmajoones varauusaja kontekstis mõistet «aadlirahvus» – see on rahvuslik kokkukuuluvustunne, seotud ka lojaalsusega ühise valitseja ees, mis piirdus aga piisavalt haritud ja omavahel suhtlevate – nagu ohvitserkond ja literaadid – kihtidega.