Läinud pühapäeval avaldas väljaanne The Independent Patrick Cockburni loo, mis hoiatas ajakirjanikke kriisipiirkonna «ekspertide» agenda eest: lähed heas usus lugu tegema, kuid jõuad tagasi kallutatud infoga. Kreekas, kus läinud nädalal käisin, oli mul seesama mõte kuklas valves.
Tellijale
Urve Eslas: Kreeka apoloogia
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
See, mida ma igal kohtumisel kuulsin, tundus tõe jaoks liiga uskumatu. Looks sai see alles siis, kui sama kinnitasid ka teised, sõltumatud allikad. Ja ikkagi sai tulemus selline, mille kohta lugu toimetanud kolleeg ütles, et kui loo autor oleks toimetusele tundmatu, siis me seda ei avaldaks: see tundus liiga uskumatu.
«Ära usu ühtegi arvu, mida Kreeka kohta kuuled,» hoiatas hiljuti Kreekas käinud kolleeg. Ma ei uskunud. Iga tendentsi, mille kirja panin – palgakärbete suurus, andmed HIV, tuberkuloosi ja malaaria levikust, natsipartei populaarsusest –, kontrollisin üle ametlikust statistikast ja lisaks välisajakirjandusest. Ja ikkagi on pilt hirmutav.