Mul paluti kirjutada kultuurikommentaar. Kõhklesin kaks päeva. Küsisin ka paarilt sõbralt nõu. Need kiitsid takka, et kirjutagu ma kindlasti, peaasi et ma ei hakkaks diipi panema. Niisiis nõustusin. Pärast otsust aga kõhklused süvenesid, et mida kuradit ma siin ikka kommenteerin. Muutub sellest midagi?
Toomas Hussar: iidsed närviühendused, matkimine ja penitsilliin
Järgnes paanika – ei saa ju inimesi alt vedada. Sorisin oma märkmetes, et äkki on mul varasemast ajast kultuuri kohta mingit kobinat. Nii sattusin Novaatori artiklile «Meis kõigis on natuke konna ja kala» (Piret Pappel), kus väideti, et kurameerimise ja kodu kaitsmise eest vastutavad närviühendused tekkisid 450 miljonit aastat tagasi. Okei. Olgugi et võib täheldada kalade ja lindude käitumises erinevusi, väidavad Hans Hofmann ja Lauren O’Connell Texase ülikoolist, et uued käitumismustrid saavad alguse väikestest muutustest iidset päritolu närviühendustes, kusjuures täiesti uusi närvirakkude võrgustikke selleks välja ei arene. Aga mis on sellel pistmist kultuuriga? Et kultuur on ju inimese loodud mittelooduslik nähtus. Mõni väidaks, et kultuur on lausa loodusülene nähtus. Oot-oot-oot! Nii lihtne see nüüd ka ei ole.