Järgnes paanika – ei saa ju inimesi alt vedada. Sorisin oma märkmetes, et äkki on mul varasemast ajast kultuuri kohta mingit kobinat. Nii sattusin Novaatori artiklile «Meis kõigis on natuke konna ja kala» (Piret Pappel), kus väideti, et kurameerimise ja kodu kaitsmise eest vastutavad närviühendused tekkisid 450 miljonit aastat tagasi. Okei. Olgugi et võib täheldada kalade ja lindude käitumises erinevusi, väidavad Hans Hofmann ja Lauren O’Connell Texase ülikoolist, et uued käitumismustrid saavad alguse väikestest muutustest iidset päritolu närviühendustes, kusjuures täiesti uusi närvirakkude võrgustikke selleks välja ei arene. Aga mis on sellel pistmist kultuuriga? Et kultuur on ju inimese loodud mittelooduslik nähtus. Mõni väidaks, et kultuur on lausa loodusülene nähtus. Oot-oot-oot! Nii lihtne see nüüd ka ei ole.
Ma ei saa nõustuda väitega, et kultuurisaavutused ja -areng on vaid tänu autoriteetsetele vaimuhiiglastele. Aga nüüd kannatust – enne, kui ma selgitan, mis jänest ma taga ajan, tahaks peatuda põgusalt veel paaril esmapilgul kummalisel aspektil, mis võiksid kultuuri arenguprotsessiga kuidagi seotud olla. Need on matkimine ja seksuaalrevolutsioon 1960ndatel. Hollandi Groningeni ülikooli sotsiaalpsühholoog Pontus Leander, üks vastava uurimuse kaasautor, väidab: «Inimesed, kes ei matki seltskondlikus läbikäimises teiste maneere korrektselt, võivad suhtluskaaslastes tekitada «külmatunnet». Sõbrad kopeerivad sageli üksteise kõnerütme ja kehakeelt; sellist matkimist nimetatakse käitumuslikuks kaitsevärvuseks (ingl behavioral mimicry). Psühholoogid oletavad, et niisugune käitumine, mida kumbki pool enamasti ei märka, võib aidata tugevdada vastastikust usaldust.»