Kenitlev odavauto Škoda Rapid

Foto: Škoda

Nii sedaaniks kui ka luukpäraks liigituv Škoda Rapid püüab pakkuda rohkemat, kui hinnasildi järgi oodata võiks. Ja saab sellega vähemalt esmapilgul ka hakkama.

 

Vidrik armastas ilusat elu, aga raha selle elamiseks tal polnud. Ebamäärase nime ja veel ebamäärasemate eesmärkidega üleeuroopalise asutuse alluvusse kuuluva ameti sihtasutuse struktuuriüksuse lauaülema ametikohal polnud lihtsalt vastavat palka ette nähtud.


Ja tasuvamat tööd leida Vidrik ei lootnudki – tema akadeemiline karjäär oli päädinud magistrikraadiga semiootikas. Doktorikraad küll ahvatles, aga armetu ühikatuba ettearvamatult käituva kuumaveekraaniga ning hommiku- ja õhtueineks söödud kiirnuudlid hallitusemaigulise ketšupiga kehutasid elu väljakutsetele uljalt vastu astuma.

Särava karjääri esimeste astmete asemel leidis Vidrik end kummalisest nõiaringist: ametikohad, mis võinuks tagada talle ootuspärase sissetuleku, eeldasid hoopis teistsugust ettevalmistust, ning kohtades, kuhu oodati tema teadmistega noori tegusaid spetsialiste, pakuti palka, mille nimel polnuks tasunud ühikatoast laia ilma tuulte pillutada kippudagi.

Nii et juhtivspetsialisti ametikoht, kuhu Vidriku sokutas viimases hädas üles otsitud kauge sugulane, kes pöördus peaministri ja teiste õhtustest teleuudistest tuttavate lugupeetud inimeste poole eesnime pidi, tuli kui taeva kingitus.

Töö polnud raske: esmaspäev kulus aruannete vormistamisele, teisipäev kõrgemalt tulevate korralduste vastuvõtmisele, kolmapäev nende alluvatele edastamisele, neljapäeval sai tegeleda sisulise tööga ning reedel, oli Vidrik aru saanud, oli nende alal kombeks vabamalt võtta.

Ka palk polnud – olusid arvestades – laita. Tõsi küll, kombineerima siiski pidi. Nii et erinevalt tühistest ametnikuhingedest ei kulutanud Vidrik oma nappe jõudehetki netiportaalides teiste õnne üle ilkumisele ega riigivastastele juttudele, vaid kodu- ja välismaiste klants­ajakirjade lappamisele.

Teda huvitas kõik: mida peenem rahvas sööb, mida seljas kannab, millised automargid on moes, kas viimase trendi järgi tuleb seitel kammida vasakult paremale või vastupidi, kas seltsielus annavad tooni blondid või brünetid ning millistes kuurortides sel hooajal päevitada-suusatada sobib. Päris vabal ajal algas aga suurem töö – aseainete otsimine.

elada peab oskama
Vidrik oli hoolt kandnud, et tema postkasti jõuaks kõik reklaamlehed ja postimüügikataloogid, tema e-postkasti saadetaks kõige värskemad pakkumised ning kõikide telefonimüügiagentuuride näitsikud teaks tema mobiilinumbrit une pealt.

Nii et kui Vidrik luges, et armastatud näitleja ostis endale tunnustatud elektroonikafirma nii- ja naasuguste näitajatega teleri, polnud tal mingi vaev leida andmete järgi samaväärne, ainult et hääldamatu (ja kõigile tundmatu) nimega Hiina firma tehtud analoog.

Kui moežurnaal kiitis Savile Row’ moemaja sidrunikollaste ja laimiroheliste ruutudega lipsu hooaja kuumimaks aksessuaariks, leidis Vidrik hõlpsalt samasuguse kaelasideme Selecti kataloogist, ainult et muinasjutuliselt odavama hinnaga.

Saanud teada, et sel hooajal pakutakse Euroopa ja Philadelphia peenemates majades merikotka grillitud keelt musta trühvli kastmes, rebis ta kolmel prügimäel püütud kajakal keeled suust, praadis need margariiniga ja keetis juurde jahukastme, millesse hakkis Läti šampinjone. Need olid magalarajooni keldripoes parajasti alla hinnatud, sest hakkasid halvaks minema.

Ka auto valimisega tuli Vidrik kenasti toime. Muidugi ei saanud tema palga juures unistada isegi mitte lihtsast Mercedes-Benzi S-klassi või Audi 8. seeria pikendatud teljevahega mudelist. Aga autot oli siiski vaja, ilma selleta poleks Vidrik linnalähedaselt põllult, kuhu ta oli lasknud ehitada Frank Gehry projekti matkiva eramu, mille katus lekkis, seinad ei pidanud tuult ja akendest ei tulnud valgust ning kus oli ropult külm (või palav), kuidagi tööle pääsenud.

Vidrik valis välja Škoda Rapidi. See tundus soliidne, ikkagi sedaan, aga samas avanes pakiruum nagu luukpäral – mis on jälle praktiline. Ka auto sisemus oli Vidrikule meeltmööda. Seal oli avarust ja õhku, ehkki tagaistmel kippusid põlved eesistme seljatuge hõõruma, ent Vidrik leidis tröösti mõttest, et eks enamasti tuleb ikka ise roolis olla. Ja esiistmel oli ruumi lahedalt.
 
odav aseaine
Asjaolust, et auto siseviimistluses oli kasutatud üsna labase moega kivikõva kobisevat plasti, püüdis Vid­rik mööda vaadata. Pealegi pidi soodne hind ju millegi arvelt tulema.

Sel põhjusel polnud ka auto varustus kuigi rikkalik, ehkki hädavajalik – kliimaseade ja mp3-plaate mängiv raadio – oli siiski olemas. Ja turvavarustus oli korralik, turvapatju tükki kuus, lisaks stabiilsuskontroll ja nõlvaltstardiabi.

Auto sõiduomadustest ei osanud Vidrik suurt midagi arvata, selles vallas polnud tal suuri kogemusi. Küll leidis ta mõnusa olevat, et parklas ukerdades keeras rool väga kergelt, suuremal kiirusel aga raskemalt. Samas ei meeldinud talle, et üsna jäiga vedrustuse tõttu kippus auto kehval teel hirmsasti põrutama. Ja konarlikul teel käis närvidele kumin, mis andis tunnistust kehvapoolsest heliisolatsioonist.

Üldjoontes oli Vidrik siiski rahul. Tal oli auto, uhiuus ja üsna odavalt käes. Tõsi küll, päris nii head kaupa teha, kui ta reklaamide põhjal lootis, ei õnnestunud – väikesed mugavuslisad olid auto hinda tublisti kergitanud.

Hinnang

Sõiduomadused 4