Asekantsler ootab Narva avanemist

Sotsiaalministeeriumi asekantsler, Narvast pärit Aleksander Ljudvig tahab Ida-Virumaa vene noortele näidata, kuidas vene poiss alustas ülikoolis eesti keele õppimist nullist ja on suutnud pürgida kõrgesse riigiametisse. Foto: Mihkel Maripuu

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalvaldkonda juhib mitmendat kuud kahemeetrine Narva noormees Aleksander Ljudvig (32), kes räägib head eesti keelt ja loodab oma eeskujuga panna teisigi noori venelasi Ida-Virumaal nägema võimalust ka Eestis karjääri teha.

Tulite Reformierakonna ministrite juhitud sotsiaalministeeriumi Keskerakonna kantsist Narvast. Pidite olema väga tugev kandidaat, et 20 inimese seast sõelale jäite. Pidite topelt pingutama, et end tõestada?

Ma küll ei tundnud seda. Loodan, et minu näol jõuab sõnum ka teiste noorte vene inimesteni, kes arvavad, et ainult vene päritolu pärast pole neil Eestis võimalusi. Võib-olla olen erand, aga usun, et oluline on sellest eelarvamusest lahti saada. Kui oskad oma eriala, siis seda hinnatakse niikuinii. Pigem mõtlesin, et mind võib segada erakondlik taust.

Kas te olete Keskerakonna liige?

Ei ole ega ole kunagi olnud. Tundsin, et minu arusaam sotsiaalpoliitikast hakkab Narvas üha enam erinema juhtiva poliitilise võimu arusaamadest, aga kui inimesed neid valivad, siis järelikult nende pakutu sobib ja pole mõtet vaielda.

Minu meelest peab sotsiaalpoliitika olema suunatud sellele, et parandada inimeste heaolu, mitte sellele, et kindlustada inimeste poolehoid valimistel. Ühekordse toetuse jagamine pole sotsiaaltöö. 20 eurot ei päästa inimest! Muidugi, pensionär, vaeseke, kes on harjunud iga kopikat lugema, ütleb, et see on nii suur abi ja selle eest saab lastelastele kommi osta. Selle raha eest, mida nii laiali jagatakse, saaks mõne väiksema grupi heaolu tõesti paremaks muuta.

(Ta lisab, et seitsme aasta jooksul Narva abilinnapeana on ta Keskerakonna nimekirjas kandideerinud, sest vastasel juhul poleks ta saanud linnavalitsuses töötada – A. A.)

Asekantsleriks kandideerisin pigem seepärast, et olin kümme aastat ühes kohas töötanud ning mul oli vaja arengut ja end ka mujal proovile panna.

N-ö Eesti poolt vaadates tundub Narva linn väga hull, et seal on vaid narkomaanid, HIV, töötud. Ilmselt see enam nii ei ole?

Need on sajaprotsendiliselt eelarvamused ja mul on kahju, et eesti inimestel need on. Olen mujal Eestis näinud suuri silmi, kui ütlen, et Narvas saab isegi taksojuhiga eesti keeles rääkida. Mu abikaasa on eestlanna ja omavahel räägime eesti keeles ning olen ise kogenud, kuidas taksojuht, tavaline Narv­a poiss, punnitab eesti keelt rääkida. Kõik ei räägi nii hästi kui mina, aga kõigil polegi vaja. Mind häirib aga Narva praeguse võimu pro-Vene suhtumine.

Pro-Vene suhtumine?

Vene kultuuri sissevool on Narvas tugevam kui Eesti kultuuri oma. Ma ei süüdista Narva inimesi, mõistan, kust see tuleb. Kui aga näen, et inimesed panevad autosse Vene lipu, siis see tähendab midagi. Mind paneb muretsema, et Narvas on kõrgel positsioonil poliitikud, kes ei tee sammugi selleks, et ametlikul tasandil väärtustada ametlikku asjaajamiskeelt. See toob kaasa isoleerituse. Just sellega võitlesin alguses Narva sotsiaalabiametis töötades.

Eestile avatud inimesena, tulnud Tartu Ülikooli teadmistega koju tagasi, rõhutasin kogu aeg, et meil pole probleemi helistada kellelegi, kas või ministeeriumi nõunikule, et tema nõu ja arvamust küsida, et me ei kardaks suhelda maailmaga väljaspool Narvat. Sellest paljud vaikivad, aga see on suur takistus. Olen õnnelik, et saime sotsiaalabiametis sellest lahti.