Ahto Lobjakas: mitte nii uhke, mitte nii üksi

Ahto Lobjakas Foto: Postimees

David Cameronile ei saadud pihta. Briti peaministri möödunud nädala Euroopa-kõnele järgnes kontinentaalne välkkommentaaride tulevärk. Lõviosas nähti kõnes seda, mida näha taheti (ja osati): Cameron ei tea, mida tahab, ei tunne Euroopat, vaatab minevikku. Tõde ei peitu antud juhul üksikasjades. Kõnest aru saamiseks on vaja mõista kaht asja: see tehti sundseisus ning sellele on kindlustatud järelmid.

Esiteks, Cameronil ei olnud valikut. Euroskeptikute tiib on peaministri enda partei viinud mässu äärele. Ühtlasi kasvab Briti avalikkuse skepsis ning Iseseisvuspartei (UKIP) nimeline erakond sööb tooride jalgealust. Väljaspool nihkub EL enda stabiliseerimiseks üha enam ettevõtmiste suunas, milleks Londonil on üha vähem mandaati. Teiseks, kuidas ka referendum Briti sisepoliitikas mängima ei hakka, tähendab see Euroopale suuri strateegilisi muutusi – millega ülejäänud riikidel tuleb arvestada.

Vastavalt tuleb analüüsida reaktsioone. Prantsusmaa ja Itaalia koos Lõuna-Euroopaga hõõrusid käsi, lootes instinktiivselt survelangust, Põhja-Euroopa nõrgenemist. Vähem kindla asukohaga riikide reaktsioonid on olnud ratsionaalsemad. Poola välisminister Radek Sikorski ütles, et kui brittidel on vabadus ja võimalus taganeda «oma saarele», siis Poola huvides on «põlistada oma osalus ladina tsivilisatsioonis» – katoliiklik ELi määratlus, mis osutab, et ehk mitte alati ei ole Poola suurriik, mis Eestist parimini aru saab. Ka Rootsi, mille mured on enam majanduslikud, tunneb end löögi all olevat. Ühes Suurbritanniaga ei olda euroalas, koos huvitutakse pangandussektori iseseisvusest. Valik on sama: kas loobuda huvidest või jääda ELi perifeeriasse.