/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2009/09/02/229730t1h2d62.jpg)
Justiitsministeerium algatas autoriõiguse seaduse muudatuse, millega riik pikendab autoriõigust muusikateose esitajale praeguse 50 aasta asemel 70 aastani alates avaldamisest.
Autoriõigus muusikateose esitajale pikeneb 20 aasta võrra 70 aastani
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Europarlament võttis 27. septembril 2011 vastu direktiivi, mille eesmärk on parandada esitajate sotsiaalset olukorda. Üha rohkem esitajaid alustab oma karjääri väga noorelt, mistõttu ei kaitse praegu direktiiviga kehtestatud 50 aasta pikkune tähtaeg teoste esitusi kogu esitaja elu vältel ning esitaja sissetulek elu lõpu poole kahaneb.
Eesmärgi saavutamiseks pikendas europarlament esituste salvestiste ja fonogrammide kaitse tähtaega 20 aasta võrra ehk 70 aastani. Muudatus mõjutab nii põhiesitajaid, kes saavad oma esituse eest autoritasu, kui kõrvalesitajaid ehk anonüümseid stuudiomuusikuid, kes on oma ainuõigustest loobunud või selle ühekordse tasu eest üle andnud.
Eesti õiguses kehtib teose esitajate ja fonogrammitootjate suhtes praegu 50 aasta pikkune kaitsetähtaeg, seetõttu tuleb direktiivi ülevõtmiseks autoriõiguse seadust muuta.
Seadusesse on kavas lisatakse niinimetatud «võta-või-jäta-klausli» lisamise võimalus esitajate ja fonogrammitootjate vahel sõlmitavatesse lepingutesse, mis võimaldab esitajatel, kelle esitusi esmane fonogrammitootja pärast esialgset 50-aastast kaitsetähtaega enam ei avalda, soovi korral leping üles öelda ning oma esituse üle taas ise otsustada.
Stuudiomuusikutele, kes on oma salvestamise, reprodutseerimise, levitamise ja üldsusele suunamise õigused loovutanud ühekordse tasu eest fonogrammitootjale, luuakse fond, kuhu paigutatakse 20 protsenti tulust selliste fonogrammide kasutamise eest, mis tähtaja pikendamata jätmise korral oleksid kaotanud kaitse.
Tähtaja pikendamist lepingute puhul, mille algne tähtaeg oli 50 aastat, kohaldatakse esituste ja helisalvestiste suhtes, mille esmane 50-aastane kaitsetähtaeg ei ole direktiivis sätestatud kuupäeva seisuga lõppenud ning seda ei kohaldata esitustele, mis on nimetatud kuupäevaks juba üldsusele kättesaadavaks muutunud.