Marika Mägi: kas eestlastel on Eesti ajaloos mingi roll?

Ehk veidi siivutu, kuid vägagi eluline stseen Karja kirikust, mis hoburaudsõlgede järgi otsustades kujutab Jüriöö-eelseid eestlasi. Ühele põlvele laskunud mees räägib midagi naisele, hoides tema kätt, kuigi naine, otsustades peakatte järgi, on juba abielus. Viimasele viitab ka meest krabav kuradikene. Foto: Wikipedia

Raamatu «Eesti ajalugu» äsja ilmunud II köide on saanud ootamatult kirgliku vastuvõtu osaliseks. Ja tõepoolest, ei saa eitada, et muistne vabadusvõitlus ja Jüriöö ülestõus on ajaloosündmused, mida oskab nimetada ka kõige vähema haridusega ja ajaloohuvitu eestlane. Need pole üksnes ajaloosündmused, need on müüdid, mille juures tõepärale vaadatakse vajadusel läbi sõrmede. Ja olgugi et ajaloolaste seas on müüdid ammugi murenenud, mõjus nende ametlik lammutamine külma dušina.

Kuid rahulolematuid on ka ajaloolaste seas. On ülimalt tunnustusväärne, et Eesti keskaega pole enam vaadeldud kui asja iseeneses, vaid see on oma loomulikul moel seotud üleeuroopaliste või laiemategi sündmustega. Romantiliselt rahvuslikke ideid pole siinsetele elanikele tahetud omistada, asemele pole aga suudetud või ehk soovitudki midagi pakkuda. Allikaid olevat vähe või peaaegu üldse mitte, teoreetilisemat laadi konstruktsioonide suhtes on aga eesti ajaloolased üliettevaatlikud.

Tulemuseks on kontseptsioon, kus eestlastel õieti nagu polegi mingit rolli, nad on omaenda ajaloos muudetud üksnes passiivseteks kõrvaltvaatajateks. Kas see, vähemalt 13.–14. sajandil, nii tingimata pidi olema, on mõnede ajaloolaste, muu hulgas siinkirjutaja arvates siiski kahtlane.