Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2020/11/01/13449595t1h6190.jpg)
/nginx/o/2013/01/25/1539476t1h2142.jpg)
Üks Eesti kultuuripoliitika viimase aja paljuarutatud käsulaudu on, et kunstimeistrid peaksid ühenduma «klastriteks». Kultuuriloome piirialadelt on ka näiteks sõnumeid «kultuuri ja tervise» klastri arendamisest Haapsalus, lisaks toimetab «ökoturismi klaster». Kunstiloome tuumikalal tegutseb aga nüüd EASilt ametlikult tuge saav filmiklaster. Sellest võiks järeldada, et kultuuriloome protsessid – kes loob, miks ja millisel tingimustel – on üha enam mõjutatud ühest uuest loogikast, klasterdumisest. Sestap küsigem: mida tähendab see eesti kultuurile?
Alustagem klastrite defineerimisest. On nii vanamoodsalt jäigemaid kui ka tänapäevaseid pehmemaid seletusi. Kui kasutada tuntud Ameerika ettevõtlusstrateegiate õpetlase Michael E. Porteri definitsiooni, on klastrid teatud valdkonna ettevõtete geograafiliselt koondunud ja omavahel seotud kogumid. Seotud on need rahalis-kaubanduslike suhete kaudu ehk teisisõnu moodustavad nad mitmesuguseid väärtusahelaid. Selline on konservatiivne arusaam, mida saab aga rakendada kõigi majandussektorite puhul.