Indrek Ibrus: filmitööstus. Mis sust saab?

Foto: Corbis / Scanpix

Üks Eesti kultuuripoliitika viimase aja paljuarutatud käsulaudu on, et kunstimeistrid peaksid ühenduma «klastriteks». Kultuuriloome piirialadelt on ka näiteks sõnumeid «kultuuri ja tervise» klastri arendamisest Haapsalus, lisaks toimetab «ökoturismi klaster». Kunstiloome tuumikalal tegutseb aga nüüd EASilt ametlikult tuge saav filmiklaster. Sellest võiks järeldada, et kultuuriloome protsessid – kes loob, miks ja millisel tingimustel – on üha enam mõjutatud ühest uuest loogikast, klasterdumisest. Sestap küsigem: mida tähendab see eesti kultuurile?

Alustagem klastrite defineerimisest. On nii vanamoodsalt jäigemaid kui ka tänapäevaseid pehmemaid seletusi. Kui kasutada tuntud Ameerika ettevõtlusstrateegiate õpetlase ­Michael E. Porteri definitsiooni, on klastrid teatud valdkonna ettevõtete geograafiliselt koondunud ja omavahel seotud kogumid. Seotud on need rahalis-kaubanduslike suhete kaudu ehk teisisõnu moodustavad nad mitmesuguseid väärtusahelaid. Selline on konservatiivne arusaam, mida saab aga rakendada kõigi majandussektorite puhul.

Arvatakse, et koondumine sobivaisse paikadesse aitab parandada ettevõtete koostööd, hõlbustab infovahetust ja tegevuste koordinatsiooni, hoiab kokku kulusid. Nii sünnib nn täiendefekt, mis muudab kõigi klastrisse koondunud institutsioonide tegevuse produktiivsemaks, kindlustab nende kasvu ja seal, kus klaster asub, toob lõpuks kaasa ka majanduse ja üldise elujärje edenemise.