Katkestustega kaitsekõne terviklikkusele

Raamat Italo Calvino «Kui rändaja talvisel ööl» Tõlkinud Eva Ingerpuu-Rümmel Sari «Ajavaim» Kirjastus Koolibri Foto: Repro

Nimi Italo Calvino on neljas ja viies sõna itaalia kirjaniku, kirjandusteadlase ja semiootiku Umberto Eco mõjukas kirjandusteoreetilises teoses «Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades». Juba esimeses lõigus räägib Eco Calvino romaanist «Kui rändaja talvisel ööl» (Eco teose tõlkinud Ene-Reet Sooviku variandis «Aga kui ühel talveööl üks rändur», originaalis «Se una notte d’inverno un viaggiatore», inglise keeles «If on a winter’s night a traveler» – ma arvan, et Eva Ingerpuu-Rümmeli tõlkes sai ta hea pealkirja), ning Eco jätkab jalutuskäikudel Calvinoga paljuski.

«Kui rändaja talvisel ööl» toob romaani sisse lugeja ja näiliselt kaotab sealt autori. Narratiiv hakitakse aga vigade, nihete ja katkestustega nii segi, et lugeja ei tea enam, millises raamatus ta viibib, mis on alustekst, kus algab mäng ja kus lõpeb lugu, ja mis üldse on lugu. Lõppu rutates – sõlmed saavad seotud ka sel kujul, nii ei tohiks lugeja ehmuda, kui Calvino romaani puhul on tegu lihtsalt natuke teistsuguse looga, millesarnaseid isegi nüüd, 34 aastat hiljem, raamatutes tihti ei kohta, võib-olla isegi kohtab üha vähem, sest postmodernism on lõppenud ja inimesed tahavad jälle lihtsat lugu – pärast kõiki raputusi ja hulle katsetusi narratiiviga vaatavad ja loevad inimesed ikkagi toredaid muinasjutte superkangelastest.

Itaalia moodne klassik, neorealist ja postmodernist Calvino (1923–1985) kirjutas «Kui rändaja talvisel ööl» 70ndate lõpus, postmodernismi hiilgeajal. Tervikud tuli lahutada, idealism oli kadunud, valitses intertekstuaalsus. Uute teenäitajate Eco, Marqueze ja Borgese kõrval kubises kirjandus ka tühjadest efektitsejatest. Calvino teos, kirjaniku eelviimane romaan, sai märgiliseks, läks oma ideedes radikaalselt lõpuni ja jäi ometi kõiges pooleli, seades näiliselt küsimuse alla «romaani» mõiste, õigupoolest aga avardades seda.