Viimastel aastatel on teinud enesetapu viis politseinikku

Raivo Küüt Foto: Andres Haabu

Viimase nelja aasta jooksul on endalt elu võtnud viis politseinikku, neist kolm isikliku teenistusrelvaga ja üks suisa töö ajal. Õiguskantsler Indrek Teder tahab tõhusamat kontrolli korrakaitsjate vaimse tervise üle, PPA peadirektor Raivo Küüt peab aga olemasolevat piisavaks.

Politseinike suitsiidid tulid ilmsiks pärast seda, kui Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) kaplanid analüüsisid õiguskantsler Indrek Tederi palvel olukordi ajavahemikus 2009.-2012 aastani, kui politseinikud enda vastu käe tõstsid.

Viiest enesetapust on laiema avalikkuse ette jõudnud kaks juhtumit. 2010. aasta kevadel tappis end kodus tulirelvast Pärnumaa Audru piirkonna vanemkonstaabli ametit pidanud 31-aastane naine. Vaid aastapäevad tagasi lasi endale samas asulas autos viibides kuuli pähe 29-aastane meespolitseinik. Alates 1996. aastast on vabasurma läinud 21 politseiametnikku. Mingist ebatavalisest enesetapulainest siiski rääkida ei saa, sest PPAs töötab üle 6000 inimese.

Enesetappude järel tegelevad kolleegide toetamisega ja juhtunu tagamaade selgitamisega just politseikaplanid, kes on ametis igas prefektuuris peale Lääne prefektuuri, kuhu vastavat ametimeest pole õnnestunud leida. Kaplanid tunnistavad aga, et traagiliste otsuste põhjusi pole kerge tuvastada. 

Enesetapjate puhul on esinenud armukolmnurki, isiklikke võlgasid näiteks eluasemelaenu näol, aga ka ummikusse viinud hasartmängurlust.

«Vabasurma läinud politseiametnike töökaaslased ei soovinud toimunust rääkida, põhjendades seda sooviga mitte sorida mineviku asjades,» teatas Raivo Küüt kirjas õiguskantslerile.

Andmed, mis siiski kätte saadi, viitavad probleemidele isiklikus elus. «Peapõhjuseks on lähisuhted, näiteks abielu- ja kooselukriisid, või ka lähisuhte puudumine ja üksildus. Nende mõjul hakatakse abi otsima alkoholist ja vahel ka kõrvalsuhetest, mis näiva leevenduse pakkumise asemel probleeme tegelikult veelgi süvendavad,» kirjeldas Küüt.

Politseinike enesetapujuhtumeid ühendab see, et kolleegidega muret ei jagatud ja enamasti ei märganud ka töökaaslased lahkunu käitumises midagi iseäralikku.

Politsei peakaplan Jaan Jaani selgitas Postimehele, et tema kogetud juhtumid ei jäta kahtlustki – suitsiidini viivad probleemid on sügavalt isiklikud ja enda vastu käe tõstmine on suuresti ettearvamatu. Enesetapjate puhul on esinenud armukolmnurki, isiklikke võlgasid näiteks eluasemelaenu näol, aga ka ummikusse viinud hasartmängurlust. 

Küüt tunnistab, et just kergesti kättesaadav tulirelv on politseinike puhul ohu allikas, sest viiest juhust kolmel kasutati teenistusrelva, ülejäänud kahel aga isiklikku tulirelva. Kaplan Jaani sõnul on relv politsei töövahend ja kuigi see antakse tööpäeva lõpus tavaliselt relvakambrisse, jäävad need teinekord politseiametnike kätte ka kodus ja vabal ajal. Lisaks on paljudel isiklikud relvad ja relvakandmise piiramisel poleks tulemust. 

Peadirektor Küüt möönis, et politseitöö on riskitaseme, pikkade vahetuste, öötöö ja tagasihoidliku palga tõttu stressirohke. Kindlasti ei saa seda aga pidada enesetapu põhjuseks. «Küll aga võimendavad need tingimused peapõhjust – kriisi lähisuhetes,» kinnitas Küüt.

Õiguskantsler Indrek Teder avaldas detsembris kahtlust selle üle, kas PPA ikka tagab oma ametnikele piisavad sotsiaalsed garantiid. Ta soovitas pöörata tähelepanu vaimse tervise koolitustele ja töötada välja tegevuskava, kuidas analüüsida politseiametnike enesetapujuhtumeid ja parandada töökeskkonda.

PPA peadirektor Raivo Küüt suitsiidiennetuse tegevuskava vajalikuks ei pea. «PPAs pakuvad psühholoogilist abi kaplanid. Lisaks sellele on töötajatel võimalik saada asutuse kulul psühholoogi ja psühhiaatri teenust.» Tõsi, eriti sageli seda ei kasutata - mullu maksis amet nimetatud teenuse eest seitsmel korral ja kokku 558 eurot.

Samuti ei poolda Küüt politseinikele regulaarse vaimse tervise kontrolli kehtestamist, sest politseiniku ametisse asumisel vastavad testid juba tehakse. Küll aga ühtivad õiguskantsleri ja PPA nägemused selles, et tänavu hakatakse koolitama ameti juhte ja töökeskkonnavolinikke kriisnõustamise alal, pärast mida peaksid nad paremini nägema ohumärke ja oskama osutada hingeabi.