Üks raamat mitme eest

Hillar Palamets Foto: SCANPIX

Hillar Palamets on jällegi hoolitsenud selle eest, et rahvas oleks valgustatud. Ta on kirjastuses Atlex pannud kokku teatmeteose «Mõtteid ja meenutusi mälumängudest. Koos seitsme teadmiste samba ja tekstidega Tartu ajaloost» (Tartu, 2013), millel on kaks poolt. Esimese (lk 9–102) moodustab mälumängude tehnoloogia, teise (lk 104–268) hulk temaatiliselt rühmitatud küsimusi koos vastustega neile. Ühelt poolt tohutu suur töö, teiselt poolt mitu põhimõttelist vaieldavust, kus mina, 1975. aasta Eesti kõrgkoolidevahelise mälumängu meeskondlik võitja, arvan teisiti kui autor.

Jättes siin toimetuslikud üksikasjad – nagu tekstis nimetatud isikute sünniaastast või eluaastatest loobumine – kõrvale, alustaksin sellest, et mäluga opereerimine ei ole siinkirjutajale esmajoones mäng, vaid mälu hoidmine samas mõttes nagu seda tuleb teha tervise kõigi teistegi osadega. Vanamammi, kes lahendab saksakeelseid ristsõnu, ei ole kilbar, vaid tuletab kunagi õpitud keelt taas meelde. Tartu Ülikooli rahvaluuleprofessor Walter Anderson pidas unenäopäevikut. Sama tegi tema kolleeg, psühholoog professor Konstantin Ramul, kes kogus ka teiste õppejõudude omi ja on katkeid neist avaldanud. Kaht legendaarset professorit ei huvitanud isikliku mälupildi paremus, küll aga selle täpsus ja isegi kontrollitavus.

Kui nii, siis on mälumäng mälu korrashoidmise üks erijuhte, õieti piirsituatsioon tõe omaksvõtmisel etteantud tingimustel (lähedusaste, aeg, tõestusvõimalus). Vahe seisneb selles, et mälu ilma mänguta lubab inimesele minna tagasi olukorda, kus mälu nagu poleks veel tekkinud, samas kui mälumäng tunnistab ainult võitmist.