Heino Elleri mõistatuslik element

Eller viiuliga. Foto: F-Seitse

Dorian Supini tehtud filmidest on kahtlemata kõige tuntumad need, kus ta fokuseerib kaamera Arvo Pärdile. Ta on saanud seal astuda mitu sammu ligemale kui teised, kuid samas püsinud niisugusel tagasihoidlikul autoripositsioonil, et pole kippunud kirjeldama kirjeldamatut ega kujutama kujuteldamatut.

Äsja välja tulnud «Heino Eller. Quinta Essentia» kuulub mõtteliselt Supini Pärdi-filmide sarja. Sest Eller oli Pärdi kompositsiooniõpetaja konservatooriumipäevil ning kunagine õpilane ilmub filmis ka mitu korda ekraanile. Ainuüksi see on põhjus, miks võiksid ka välismaalased klammerduda silmadega ekraani külge.

Väljaspool-maalased on kõik need, kes ei kuulu Eesti kultuuriruumi. Neid ei toida vaim ja kombed, mis selles kultuuris on mõeldud hoidma elavana ühe väikesevõitu rahvakillu enesetunnetust. Neid ei pruugi kõnetada sõnad, mis meis tekitavad ülevat erutust, ning meie pulssi kiirendavad helid võivad nende kõrvus kõlada tühjana.