Priit Kallakas: topeltkodakondsuse levinud praktika

Priit Kallakas Foto: Margus Ansu

Möödunud sajandi esimesel poolel oli eesti perekondades tavaline, et hiljem abikaasadeks saanud Kalev ja Linda sündisid samas riigis, kasvasid ja elasid samas maakonnas, linnas või külas. Tänapäeval ei ole enam inimestevahelistes suhetes piire ja traditsiooniline peremudel on muutunud. Üha rohkem lapsi sünnib peredesse, kus emal ja isal on eri riikide pass, mistõttu saavad lapsed automaatselt mõlema vanema kodakondsuse.

Diskussioonid, mida me praegu kodakondsuspoliitika üle peame, ei ole uudsed rahvusvahelisel tasandil. Enamikus riikides, keda seame endale eeskujuks, on poolt- ja vastuargumendid läbi kaalutud ning arutelud saanud osaks ajaloost. Lääne-Euroopas võideldi topeltkodakondsuse vastu pool sajandit ja 1963. aastal isegi allkirjastati mitmikkodakondsust vältiv konventsioon. Maailm käib aga ajaga kaasas ja kõikides Euroopa Liidu liikmesriikides ehk maades kes olid Euroopa Liidus enne meid, on topeltkodakondsus sünnijärgsetel nüüdseks lubatud.

Protsessid, mis kestsid lääne ühiskonnas 50 aastat, on meil Eestis toimunud viimase 15–20 aastaga. Praegune kodakondsuse seadus põhineb 1938. aastal vastu võetud seadusel. Nii pole üllatus, et tolle ajastu põhimõtetele tuginev seadus ei vasta enam ühiskonna ootustele ja vajadustele. Mart Nutt, kes oli kodakondsuse seaduse vastuvõtmise eestvedaja 1995. aastal, ütles siis riigikogu kõnepuldist: «Ma olen täiesti kindel, et see [kodakondsuse seadus] ei ole meile igavesti siduv. [---] Seadus on arenev dokument. Praegu ei suuda me seda asja paremini korraldada.» Ehk suudame 2013. aastal juba parema tulemuse saavutada.