Jutustus ideaalsest maailmast

Doris Lessing Foto: Corbis/Scanpix

Doris Lessing on võrratult terava ja selge mõistusega daam, kel väga suur võimalus saja-aastaseks saada, paljuke neid aastaid ikka enam puudu, kõigest kuus ja pool. Tema loomingu hulgast leiab kõiksugust: jutte, romaane, näidendeid, luuletusi, autobiograafiat, lugusid kassidest. Ka teemade poolest on haare lai, ulatudes terroristiks kujunemise teekonna kujutamisest ulmeni välja, jätmata kõrvale Aafrikat ja pahaaimamatusse perekonda sündinud kurikaela.

Lessing ei ole kirjanik, kes tunnistaks tabusid. Vastupidi, kui on midagi, millest rääkida ei ole hea toon, tuleb sellest tingimata rääkida. Möödunud aasta lõpul Loomingu Raamatukogus (nr 38) ilmunud lühiromaan «Vanaemad» on üks selliseid raamatuid, millega õnnestub vagameelseid kogukondlasi šokeerida.

Kõik on imeilus. Päike paistab, meri kohiseb, puhub tuulekene soe, randa ilmuvad kaks kaunist umbes kuuekümneaastast naist, kaks väikest ilusat tüdrukukest ja kaks kena veel mitte keskeas meest. Ideaalse perekonna võrdpilt. Meeldiv vestlus, mängivad lapsed, värsked mahlad, püha Perekond.