Eesti riik pühib käed vaesemate korteriprobleemist puhtaks

Pildil Lubja tänava sotsiaalmaja Tartus. Foto: Sille Annuk

Euroopa sotsiaalharta artikli 31 lõige 3 käsitleb inimeste õigust eluasemele, aga Eesti ei ole seda sätet ratifitseerinud.

Harta järgi peavad riigid muutma eluaseme kättesaadavaks ka piisava sissetulekuta inimestele. Euroopa Sotsiaalõiguste Komitee selgitab seda oma raportis nõnda, et riigid on  kohustatud võtma meetmeid eluasemete, iseäranis sotsiaalkorterite ehitamiseks.

Eesti ei ole aga sotsiaalharta sättega ühinenud väga proosalisel põhjusel – meie riigis lihtsalt ei suudeta või ei taheta harta seda osa täita. Helsingis elab tänavatel sadakond inimest ja sedagi peamiselt seetõttu, et nad ei taha ise korteris elutseda. Tallinnas on linna sotsiaaltöö keskuse mulluse uuringu kohaselt 246 tänavakodutut, aga Tallinna Ülikooli sotsiaalpoliitika lektori Margo Kikase sõnul on neid tegelikkuses kindlasti rohkem. Kui palju rohkem, ei oska täpsemalt keegi öelda.

Munitsipaalkorterite ehitamise lipulaevaks Eestis on kahtlemata keskerakonna kants Tallinn, millele vastandub punase laterlana Reformierakonna juhitav Tartu. Tõsi, praegu on oravate koalitsioonipartneriks Tartus IRL, aga varem oli Keskerakond. Tallinna ja Tartu võrdlemisel räägib enda eest ainuüksi fakt, et Tartu pole ehitanud taasiseisvumise järgsel ajal oma abivajajatele ühtki uut munitsipaalkorterit. Samal ajal ehitas Tallinn ainuüksi eelmisel kümnendil üle kümne päris uue munitsipaalmaja, millele lisandub veel ligi 2000 korterit Loopealse ja Raadiku elurajoonides. Need korterid kuuluvad arendajatele, aga Tallinn rendib neid omakorda pikaajalise lepingu alusel abivajajate tarbeks.

Arvestades rahalisi võimalusi, on päris tubli ka Pärnu linn, mis on alates 2005. aastast ostnud arendajatelt või siis ise ehitanud 95 uut korterit. Sellele lisaks on kaks endist ühiselamut ehitatud ümber korterelamuteks sundüürnikele.