Kahtlus mürgitab hinge

Meeleheitel Lucas (Mads Mikkelsen, vasakul) ei suuda valesüüdistusega leppida ja üritab tõde jalule seada. Foto: Kaader filmist

Vaieldamatult on see üks eelmise aasta tähelepanuväärsemaid filme. Kas või ses mõttes, kui meisterlikult õiendab siin Thomas Vinterberg meie emotsioonide kallal – raputab vaatajat, nii nagu ise tahab, vastupanule vaatamata.

Kõik kaardid avatakse juba esimeses vaatuses, kui me veendume – erinevalt tolle väikese Taani maakoha elanikest, kus sündmused hargnevad – selles, et lasteaiakasvataja Lucas pole süüdi oma parima sõbra tütre, samas lasteaias käiva Klara seksuaalses kuritarvitamises ja puhkev nõiajaht on nõnda ülekohtune, kui vähegi olla saab.

See kõik on nagu üks teerull, mis vaatajast halastamatult üle sõidab – aeglaselt, aga vääramatult. Vihast kangestuvad sõrmed rusikasse, karjuks, aga kuuljaid ei ole – vähemalt nende seas, kes ekraanil sama metoodilise julmusega edasi toimetavad.