Sigrid Kõiv: puuduvad variandid

Sigrid Kõiv Foto: Peeter Langovits

Sofi Oksaneni raamatu «Kui tuvid kadusid» lõpus tabas mind déja vu: tegelaste hulka saabus taas üks südamlik ja süütu neiu, kes on kahe pluusi ja ühe seelikuga maalt linna kooli saadetud. Napp hulk seljarõivaid ei tulenenud muidugi tegelase keskkonnasäästlikust tarbimisest, vaid kolhoosis töötavate vanemate vähestest võimalustest.

 

Ka Eesti nõukogudeaegses ilukirjanduses kohtab haruharva näidet (tõtt-öelda ei meenu ühtegi), kuidas maalt linna tulnu kasukaid keerutades ühikakaaslasi või ja sealihaga kostitaks. Mul tekib alati küsimus, kust ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus oma kaanepildid sai. Kindlasti oli ka jõukaid ühismajandeid, kuid mitte nii palju, et loosung «põllumees – põline rikas» kuigi suure kandepinna oleks saanud. Noored püüdlesid linnaelu poole juba siis, kui kolhoos andis tasuta korteri ja korraldas külluslikke külapidusid.