Jörberg, mitte mingi Jörpa

Jõuluajal elulooraamatut esitlenud 71-aastane Üllar Jörberg käib esinemas tänaseni ning austajaid tal jagub. Kui ainult Jörpaks ei kutsutaks, hüüdnimed Jörbergile ei meeldi. Foto: Kristjan Teedema

Elulooraamat «Üllar Jörberg. Armastuse laul» on kui ajalooõpik. Kui üks foto paljarinnalise striptiisitariga välja arvata, siis sobiv üsna noorele koolieale. Lihtsas, pea liigagi lihtsas keeles kirjutatud ja ohtra pildimaterjaliga varustatud, pöörduvad lehed kiiresti ning lõpp tundub ootamatult varajane, sest rääkida oleks saanud ju veel.

Enne veel kui Evelin Kivimaa kirjutatud elulooraamat lugema haarab, püüavad pilku sisekaantele trükitud ajaleheväljalõiked, mis lugeja eesootavaks Jörbergi-ajalooks sobivalt ette häälestavad. Kõik Jörbergi isiklikest kaustikutest. See väike arhiiv annab sekunditega pidepunktid laulja kireva elu nendele peatükkidele, mis laia publiku ja ajakirjanduse tähelepanu all möödusid. Suurem osa neist lõigetest pärineb muidugi üheksakümnendatest. Kirev aeg, kirevad inimesed, tuim diskotümps, kõik tuleb jälle meelde.

Teisalt saab positiivselt mõjutatud ka Jörbergi-skeptik lugejas – vahva ju, et staaril on aega ja tahtmist ajalehtedest end puudutavaid kilde välja lõigata. Ema eeskujul, nagu raamatust selgub. Tubli Jörbergi-loolasena alustab Kivimaa algusest, pannes kirja tulevase laulja sünnihetke lausa kellaajaliselt. Kuigi muusikust rääkivast raamatust ootaks ju eelkõige ikkagi just seda muusikuteega seonduvat, annavad kõik kolimised ja rasked olukorrad võimaluse Jörbergi elukäiku paremini mõista.