Mikk Sarv: eest ära minejad

Mikk Sarv Foto: Elmo Riig / Sakala

Kas oleme tõesti eestlased, need, kes aina eest ära lähevad? Meie hõimurahva saamide kohta kirjutatakse, kuidas nad aastatuhandeid on tšuudidest ja karjalastest rüüstajate eest peitumiseks rajanud eluasemeid maa sisse, nii et vaid suitsuava maa peal näha oli. Seegi kaeti kinni, kui tuld ei tehtud. Üksteisega suheldi maa-aluste ühenduskäikude kaudu. Pärimuse järgi olla vaenlased korra siiski maa-alused eluasemed avastanud, kui üks perenaine liiga häälekalt teiselt kulpi laenuks oli küsinud.

Metsas muldonnides elamine pole võõras ka meie rahvale, mõelgem kasvõi metsavendadele. Siberisse saadetud sugurahvad jäid ellu just tänu muldonnide ehitamise oskusele, soome-ugri rahvastelt õpitud soojade muldonnide ehitamine ja neid ühendavad kaevikuliinid aitasid ellu jääda teises ilmasõjas pakases võidelnud Punaarmeel.

Kuid maa all ja peidus ei saa elada kogu aeg. Muret tekitab meie ürgne soodumus pidevalt minna eest ära, vältida teisi inimesi ja koostööd ning varjuda – maa sisse, saali tagumistesse ridadesse, hoiduda küsimast, nõudmast, riiust, segadusest lootes, et ükskord läheb kõik iseenesest mööda.