/nginx/o/2012/11/14/1433680t1h6989.jpg)
Rahvakogus käib arutelu erakondade loomiseks vajaliku liikmeskonna suuruse üle, pakutakse nii 200 kui 400 inimese osalust, ent enamasti ollakse nõus, et praegune 1000 liikme nõue on liiga suur.
Rahvakogus soovitakse parteiloomist väiksema liikmeskonnaga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elver Loho tegi ettepaneku, et erakonna võiks saada luua juba 200 liikmega. «Mida väiksem organisatsioon, seda paremini töötab sisedemokraatia ja kaasamine. Erakonnal ei tohiks olla liikmete kogumine eesmärk omaette, vaid võikski keskenduda sellele, et erakonnaga liitumine on pigem erand kui reegel. Liitud selleks, et aktiivselt erakonna töös ja aruteludes kaasa lüüa ning valituks saada. Sajad või isegi tuhanded mitteaktiivsed liikmed, kelle panus erakonda piirdus liitumisavaldusega ja kellelt niikuinii liikmemaksu ei julgeta küsida, kuna siis ta ju läheks ära - kellele neist kasu on?» arutleb ta.
Ettepanekut toetab 116 inimest, vastu on 14. Ideele toetushääle andnud Marek Tamm pakub aga välja, et ta ise pakuks piirarvuks pigem kaks korda suurema hulga - 400 liiget. «Mäletan veel 1990ndate algusest igasugu veidraid erakondi ja päris samasugust kirevust hing siiski tagasi ei ihalda,» põhjendab ta numbrit. «Kuid vähemalt poole võrra võiks praegust latti allapoole tuua küll,» lisab ta.
«Eestis saab erakonna luua praegu 1000 inimesega, Venemaal 500 inimesega, Lätis 200 inimesega. Ei tundu kuigi loogiline või mis?» põhjendab oma poolthäält mõttele Erki Entveg.
Tauno Kure aga põhjendab, miks praegused väikeparteid pole valimistel edukad: «Hetkel koosnevad erakonnad käputäiest strateegidest, kes kipuvad oma ideid genereerima kallutatuna vastavalt isiklikele ja rahastajate soovidele ning tuhandetest mitteaktiivsetest liikmetest, kes loodavad ka pisikesele isiklikule kasule. Meie väikeerakondadel pole valimistel edu lihtsalt seetõttu, et nad ei ole erinevalt suurerakondadest aasta läbi pildil. Enne valimisi mõne reklaami avaldamine ja viis minutit teleris esinemine pole piisavad,» selgitab ta.
Lauri Rooden leiab samuti, et praegu nõutav 1000 liiget on liiga palju: «Kui need 1000 liiget ka kõik pidevalt panustaks ja kaasa mõtleks. Reaalses elus on enamus lihtsalt õhupalli eest saadud nimed paberil. Parem 200-liikmeline erakond, kus 100 inimest mõtlevad, kui 10000 liikmega erakond, kus üks mõtleb kõigi eest,» arvab ta.
Olev Vaher toetab ka ettepanekut, ent lisab, et tuleks luua süsteem, kus algatusest võrsuks liikumine ja liikumisest kasvaks välja erakond.
End ses küsimuses neutraalseks liigitav Alan Rein pärib seevastu: «Mitu erakonda on Eestis jäänud loomata alampiiri tõttu ja/või mitu uut erakonda tuleb uutele riigikogu valimistele, kes saavad vaid mõned kohad ja kellega siis suurerakonnad manipuleerima hakkavad nagu viimati juhtus rohelistega? Kui ennustatav on riigikogu tegevus, kui see jaguneks näiteks kümne ca 10 kohaga erakonna vahel ja kui näiteks neli nendest on paremerakonnad, kolm vasakerakonnad ja ülejäänud kolm nagu tuul puhub, siis kuidas see erineb 4-5 erakonnalisest parlamendist,» arvab Rein, et ehk on probleem kusagil mujal.