/nginx/o/2012/10/26/1393202t1haf9a.jpg)
Mõni aeg tagasi helistasin riigiaparaadis tähtsal kohal asuvale kõrgelt haritud isikule, et paluda tema arvamust paari pentsiku protsessi kohta Euroopas. Teadsin teda varasemate sõnavõttude järgi inimesena, kes julgeb oma siiraid seisukohti kuuldavaks teha. Ometi tabas mind jahmatus.
Tähtsal kohal isik teatas keerutamata, et ei soovi arvamust avaldada, ja mitte sellepärast, et tema tool võiks kõikuma lüüa, vaid seepärast, et teab juba ette minu kriitilist hoiakut Euroopa ja Euroopa Liidu suhtes. Niisiis: paluks ainult Euroopa-sõbralikke küsimusi ja Euroopat toetavat suhtumist!
Paistab, et Euroopa ja euroliidu kritiseerimine hakkab vähemasti Eesti võimueliidi silmis muutuma mitte üksnes salongikõlbmatuks, vaid ka taunitavaks. Euroopa ja euroliit on midagi sellist, kuhu me uhkusega kuulume, ja jutul lõpp – sest mis oleks alternatiiv? Tagatipuks on valitsus levitanud mantrat «meie päästame Euroopa rahandust», mis justkui viitaks, et Euroopa hädadele-nõrkustele osutamine on võrdne Eesti riigiisade ülla missiooni õõnestamisega.
:format(webp)/nginx/o/2021/04/15/13729185t1hac53.jpg)