Kartser kui puhkekodu

Vanglaelu käib tänapäeval reegli järgi, et valvuritel on kohustused, kinnipeetavatel õigused. Vanglaseinal on Euroopa Inimõiguste Kohtu aadress, kuhu vangid usinasti kaebekirju kirjutavad. «Kui kinnipeetav sülitab valvurile näkku, siis mis ta selle eest saab? Praegu on kartsas olek nagu puhkus, mitte nagu Vene ajal, mil istuti kartsas trussikute väel, nii, nagu öösel laamendav vang karistusruumi viidi,» meenutab 1992. aastast vanglaametnikuks olnud Toomas. Ei antud siis voodiriideid, mitte midagi. Ainult nari ja üle päeva kruusiga kuuma vett.

«Aga nüüd,» naeravad korrapidaja ametit pidanud Toomas ja valvuriks olnud Gustav Siniväli, «on kartsas meditsiinitöötaja loal ööpäev läbi nari all ja kinnipeetaval soojad riided. Mis karistus see on? Lisaks võib vang helistada, ajalehti lugeda, saab soovi korral paberi ja kirjutusvahendi. Ütleme ausalt – distsiplineeriks ­ainult see, kui panna kartseri aeg karistusele juurde.»