Mis ei meeldi vangivalvureile?

Vanglapuuris inimesi valvanud Gustav Siniväli kasvatab roose, aretab uusi sirelisorte ja hoiab kodus Viljandimaal silma peal oma kümnetel lemmikutel – kanaarilindudel ja tuvidel, väljas ka faasanitel. Läinud aastal lendas tema õuele Poolast postituvi, võru ümber jala, ja jäigi pidama. Foto: Mihkel Maripuu

Kaks hiljuti suletud Murru vangla endist valvurit räägivad, miks nad riigi ja oma endiste ülemustega korduvalt kohut on käinud. Võidukalt seejuures.

Need kaks meest, endine vanglavalvur Gustav Siniväli ja endine vanglakorrapidaja Toomas (perekonnanime ja nägu ta ajalehes avaldada ei soovi, sest «vanglaringkond tunneb mu niikuinii ära, avalikkuse ja parema tuleviku jaoks on mu sõnad näost tähtsamad») räägivad avameelselt sellest, millised olid kord ja kombed hiljuti suletud Murru vanglas ja kuidas riik oma töötajaid nöökis.

Meeste mõõt sai täis, kui kaugelt üle kümne aasta riigi sisejulgeoleku eest seisnud mehi püüti Murru vangla sulgemise järel möödunud aasta lõpus kümne kuu koondamistasust ilma jätta. Nende hinnangul teadlikult, lugupidamatult ja inetult.