Euroopa ajaloolane

Anti Selart Foto: A.Peegel

Ajaloolased ei pea tegelema rahvusliku identiteedi loomisega,» ütles Tartu Ülikooli professor Anti Selart eile Sirbis ilmunud intervjuus. Ütlemise taustaks on vastilmunud raamat «Eesti ajalugu II», mille peatoimetaja, koostaja ja mitmete peatükkide autor Selart on. See on raamat, mida veel paar päeva tagasi polnud poodidest leida, aga mille kohta on juba praegu palju arvamusi, ütlemisi, kriitikat ja emotsioone, vaatamata sellele, et enamik arvajatest pole teost ennast ilmselt käeski hoidnud, lugemisest rääkimata.

Miks aga «Eesti ajalugu II» siis niimoodi köidab, erutab ja vaidlema sunnib? Esiteks sellepärast, et see on esimene terviklik ülevaade Eesti keskajast üle 75 aasta, oma ala tähtsaim teos, mille põhjal hakatakse õpetama koolides, täiendama Vikipeediat, muutma meie arusaamu ammu toimunud sündmustest.

Aga teine ja peamine põhjus on ikkagi selles, et teos puudutab «meie» põlvnemislugu, «meie» alistamist, «meie» orjaööd ja võitlust vabaduse eest. See on aeg, kui ristisõdijad tulid ja «eestlased» alistati. See on põlvnemise, pärandi, identiteedi ja juurte lugu. Emotsioonid aga tulevad just neist jutumärkidest, sest Selarti ja tema kaasautorite jaoks pole «meie» ja «eestlased» enam sugugi need «meie» ja need «eestlased», mida siiani arvati.*