Valitsusarhitekt? Riigipeaarhitekt? Riigi peaarhitekt? Riigiarhaitekt? Peaarhitekt? Ons teda üldse vaja?

Foto: Repro

Sellega, et Eestis on olemas linnaarhitektid, kes linna arengut mitte üksikute kruntide, vaid terviklike piirkondade kaupa näha mõistavad, hakkab ühiskond harjuma. Kui aga vaadata üleriigilist planeeringukava «Eesti 2030+», siis selle järgi peaks Eestis tekkima hajalinnastunud ruum. See tähendab, et meil ei ole eraldi piiritletud linna- ja maapiirkonda, vaid selle asemel on sujuv üleminek ühelt teisele. Seega oleme jõudnud arenguga niikaugele, et üksnes linnaarhitektidest ei piisa. Samavõrra vajavad tervikpilku ka linnadest eemale jäävad piirkonnad.

Eesti on praegu nagu üks suur küla, milles on tihedamad piirkonnad – linnad – ja hõredamad piirkonnad – maapiirkonnad. Samas meenutavad ka siinsed linnad oma suuruse poolest Euroopa linnade kontekstis pigem suurema linna üht rajooni.

«2030+» materjalidest loeme, et need maa ja linna lähipiirkonnad, kuhu on linnades töölkäijad elama koondunud, tuleb kujundada enam terviklikuks: tagada seal hädatarvilikud teenindusasutused, puhke-, haridusasutused, vaba aja veetmise kohad ning hoida samal ajal ka piirkonna miljööväärtust ja selle kultuuripärand elujõulisena.