Rain Kooli: leheäri dünaamika teine seadus

Rain Kooli Foto: ERR / Ülo Josing

Kui ma 1990. aastate keskel ühte keskmise suurusega Soome ajalehte tööle läksin, räägiti seal lugu, mis olla aset leidnud kümmekond aastat varem. Lehe peatoimetaja vestelnud uudistejuhiga, kui tema kabinetti astunud sisse müügijuht. Jutuga, et leht peaks juhtivat kaubandusketti oma lugudes leebemalt kohtlema, sest selle ladvik olevat pahane ja andvat mõista, et too kett ei pea selle lehe veergudel tingimata nii suures mahus reklaamima. Ühesõnaga, et kui artiklite toon ei muutu, annab see teie rahakotis tunda.

«Tee, et sa kaod ja ära sellise jutuga enam üle selle läve astu,» olla möiratanud peatoimetaja ja müügijuht teinud vehkat, endal hea meel, et hing sees.

Seda lugu räägiti tolles keskmise suurusega ajalehes teatud austuseseguse härdusega hääles. See oli lugu, mis rääkis teisest ajast. Ajast, mil ajakirjandus ruulis, mil ükski direktor või muu müügimees ei tulnud toimetuse ruumidesse ütlema, kellest või kuidas kirjutama peab. Ajast, mil pildid oli mustvalged ja töö toimetustes värviline, mitte vastupidi. Ajast, mil ajakirjanik oli kuningas.