/nginx/o/2017/02/09/6323455t1h0c72.png)
/nginx/o/2008/05/01/37411t1h977e.jpg)
Natsikurjategijaid otsiv Simon Wiesenthali keskus paigutas Eesti tänavuses aastaaruandes riikide hulka, kes ei soovi põhimõtteliselt natsikuritegusid uurida.
Wiesenthali keskus: Eesti ei soovi natsikuritegusid uurida
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti on uues aruandes kategoorias F1 ehk riikide seas, mis keskuse teatel keelduvad põhimõtteliselt natsikuritegude uurimisest ning jätavad kahtlusalused natsikurjategijad juriidilistel ja ideoloogilistel põhjustel rahule.
Koos Eestiga on Wiesenthali keskus paigutanud F1 kategooriasse Austraalia, Austria, Ungari, Leedu ja Ukraina.
Eelmises aruandes oli Eesti kategoorias F2, kuhu kuuluvad riigid, kus natsikuritegude uurimine on täielikult läbi kukkunud, kus uurimiste jätkamiseks puudub poliitiline tahe ning vajaliku uurimise jaoks ei ole piisavalt ressursse. Selle aasta aruandes on Wiesenthali keskus paigutanud F2 kategooriasse Rootsi ja Süüria.
A-kategooriasse on Wiesenthali keskus paigutanud riigid, kus natsikuritegude uurimist on saatnud suur edu ning kus on tehtud kõik võimalik kurjategijate väljaselgitamiseks. Sellesse kategooriasse paigutas keskus Ameerika Ühendriigid.
B-kategoorias on riigid, kus on rakendatud natsikuritegude uurimiseks vajalikud meetmed, mis on toonud praktilist edu. Sellesse kategooriasse paigutas Wiesenthali keskus Saksamaa, Serbia ja Hispaania.
C-kategoorias on riigid kus natsikuritegude uurimist on saatnud väike edu, kuid on vajalik astuda täiendavaid samme. Selles kategoorias on Itaalia ja Poola.
D-kategoorias on riigid, kus on natsikuritegude uurimiseks astutud väheseid samme, mis ei ole praktilist edu toonud. Selles kategoorias on Kanada, Taani ja Holland.
E-kategooriasse on keskus paigutanud riigid, kus ei ela teadaolevalt natsikurjategijaid ning kus ei ole ühegi kahtlusaluse vastu uurimist alustatud. Selles kategoorias on Horvaatia, Soome, Kreeka, Läti, Uus-Meremaa ja Norra.
X-kategooriasse on Wiesenthali keskus pannud riigid, kust organisatsioonil ei ole olnud võimalik informatsiooni saada. Selles kategoorias on Argentina, Valgevene, Belgia, Boliivia, Bosnia ja Hertsegovina, Brasiilia, Tšiili, Colombia, Costa Rica, Tšehhi, Prantsusmaa, Suurbritannia, Luksemburg, Paraguay, Rumeenia, Venemaa, Slovakkia, Sloveenia, Uruguay ja Venezuela.
Märtsi lõpus avalikustas Wiesenthali keskus selle aasta kümme enim tagaotsitud natsikurjategijat, kelle seas keskus nimetab jätkuvalt Harry Männilit ning Mihhail Gorškovi.
Eestis elav Mihhail Gorškov on nimekirjas kaheksandal ja Venezuelas elav eestlasest ärimees Harry Männil kümnendal kohal.
Wiesenthali keskus väidab endiselt, et Männil arreteeris natsliku Saksamaa okupatsiooni ajal Eestis juute ja kommuniste, kelle natsid ja nende eestlastest käsilased hiljem hukkasid.
Kaitsepolitsei ja riigiprokuratuur lõpetasid 2005. aasta lõpus viis aastat kestnud uurimise, mis ei tuvastanud Männili süüd inimsusvastastes kuritegudes, kuigi leidis tõendamist Männili kuulumine 1940. aastate alguses Saksa poliitilisse politseisse ja osalemine juutide küsitlemisel.
Mihhail Gorškov osales väidetavalt 3000 juudi mõrvamises Slutzki geto likvideerimisel Valgevenes 1943. aastal. Gorškovi tegude uurimine Eestis veel kestab.
Wiesenthali keskuse nimekirja tipus on Alois Brunner, keda süüdistatakse Ungari ja Kreeka juutide küüditamises surmalaagritesse, Mathauseni koonduslaagris vangide peal eksperimente sooritanud Aribert Heim ning John Demjanjuk, kes väidetavalt aitas natslikus koonduslaagris kaasa vähemalt 29 000 inimese tapmisele.