Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
/nginx/o/2012/06/05/1149108t1hd048.jpg)
Viimastel päevadel on olnud kuum teema kodakondsus. Prantsuse staarnäitleja Gérard Depardieu on nüüd siis Venemaa kodanik. Varsti võibolla juba rahvakunstnik. Kuid töökollektiivides räägitakse rohkem argiasjadest ning on üks roheline kaart, millega ei viibutata ainult linnabussides, vaid ka mittetallinlastest kolleegide nina all. «Las loevad ja tunnevad kadedust – ma olen Tallinna kodanik,» parafraseeris üks neist eile mulle Vladimir Majakovskit.
Nali naljaks, aga Tallinn loob Ühiskaardiga endale tõepoolest kodanikkonda. Sisuliselt ongi ju see kontaktivaba ID-kaart (ehk isikutunnistus), mida riigil pakkuda ei ole, selgitas üks pealinna transpordiametnikke eile raadios. Muidugi on sadu firmasid, kes kaarte jagades püüavad «märgistada» oma lojaalset klientuuri, kellele siis teha eripakkumisi. 1990. aasta alguses sundis elu taskusse Eesti Ostukaardi, et osta defitsiitset kaupa – ja defitsiitne oli toona peaaegu kõik.