Marti Aavik: pruudipõud

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Paunverest läks linna kooli Arno Tali, Vargamäelt Indrek Paas. Nende põlvkondade noortele haritud meestele ei jagunud linnas samaväärselt koolitatud eesti pruute ning muretseti seepärast, et avalikus elus eesti asja ajavate meeste kodukeel ja nende laste emakeel on saksa keel. 1906. aastal asutas Eesti Noorsookasvatuse Selts esimese eesti õppekeelega tütarlastegümnaasiumi. Eesti ühiskond hakkas kõndima kahel jalal veendumusega, et haridust tuleb jagada mõlemale sugupoolele.

Metamorfoos oli võimas. Kurjast ilmast ja laudasõnnikust vaevatud jalgu – kurenaerimaad, nagu ütleb Tammsaare – praavitasid põlvkond hiljem sinisukad ning pead vaevavad teemadki olid teised. August Alle võis küll 1937. aastal ironiseerida: «Ema ütles: «Vissi, vissi.» Poetas põllest teri. Tütrel värvid üle tissi – puhas siniveri!» Siiski on uskumus, et oleme hariduspüüdlik rahvas, me enesepildi väga väärtuslik ja motiveeriv osa, isegi kui see otsast otsani tõele ei vasta.

Sada aastat hiljem oleme uue linnastumislaine ja hariduspüüuga sugupoolte tasakaalu mõttes hoopis vastupidises olukorras. Statistik Mihkel Servinski esitas rahvaloenduse andmete analüüsi, mis näitab ilmekalt, et noori naisi on maapiirkondadest ära kolinud palju rohkem kui noori mehi. Näiteks Viimsi vallas elab iga saja 20–34-aastase naise kohta 84 meest. Selles vanuses naisi on meestest rohkem kokku 12 omavalitsuses – Tallinn, Tartu ja nende vahetu ümbrus (ning Aegviidu ja Kernu).

Niisiis on Tallinnas ja Tartus hoopis peigmeeste põud, mis vast seletab see osalt meelelahutusmeedia erutatud sädistamist välimaalastega abiellumisest jmt. On ju loomulik, et inimesed otsivad isiklikku õnne ning poepreilid ja sinisukad ei unista kurenaerimaast jalasäärtel, vaid normaalsest perekonnast. Sugupoolte tasakaalustamatus hariduses oli eelhoiatus. Liiga palju poisse on aastate jooksul haridusrattast välja langenud ning näeme järgnenud tõsiasju, mis omakorda mõjutavad inimeste elukäiku. Oleks tarvis uut noorsookasvatuse seltsi, algatust, mis tegeleks poistega.

Võiks mõelda ka sellele, mida noortele elukäigu eeskujuna soovitatakse. Sport, sport, sport – öeldakse poistele. Mõistagi on pingpong või jõutõstmine tervisele kasulikum kui heroiini süstimine, aga … Kümnete tuhandete või miljonite harrastajate seast saab maailmameistriks vaid üks ning isegi siis peab tal olema nutti ja meelekindlust, et võitu mitte lihtsalt maha juua. Sporti fetišeerides suunatakse just poisid valdkonda, kus võitjaid on väga vähe. Tüdrukute elukäigu-soovitus pakub palju laiapõhjalisemaid valikuid. Õpi korralikult, omanda haridus, vastu võib võtta ka Tero Taskila omast madalama palgaga töö jne. Ennäe imet, tulemuseks ei pruugi olla kuldmedal või «siniveri», küll aga hakkamasaamine linnakeskkonnas ja tööelus.

Kui poiste valik on vaid olümpiakulla ja ema pensioni eest lauaviina ostmise vahel, siis ongi ju nadisti. Kas sinna vahele ei võiks austusväärsena mahtuda kutseharidusega tubli pereisa roll?