/nginx/o/2012/12/20/1494460t1he984.jpg)
/nginx/o/2012/05/17/1110012t1hee6a.jpg)
Eesti Ametiühingute Keskliidu praegusele juhile Harri Taligale ei ole esitatud ametlikku ettepanekut riiklikuks lepitajaks hakkamiseks, kuid ta märkis, et see oleks ettepanek, mida ta tõsiselt kaaluks.
Taliga on valmis hakkama riiklikuks lepitajaks
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ta märkis, et praegu kokkulepet ametiühingute, tööandjate ja sotsiaalministeeriumi vahel riikliku lepitaja määramiseks ei ole. «Minu lepitajaks nimetamine on jutuks olnud. Olen mitteformaalselt kohtunud paljude inimestega, kes on küsinud, kas olen valmis ametikohta vastu võtma,» ütles Taliga Postimehele.
Ta lisas, et 15 aastat ametiühingute keskliidus töötamist on andnud talle head teadmised ja kogemused, mida saaks lepitaja ametipostil ära kasutada.
Mullu kevadel alustati sotsiaalministeeriumis kollektiivlepingu seaduse ja kollektiivse töötüli lahendamise seaduse muutmise arutamist. Eelmisel aastal toimus kokku neli kolmepoolset konsultatiivset kohtumist, kus arutati mitmeid kollektiivsete töösuhete probleeme.
Taliga sõnul on sotsiaalministeeriumi soov koostada uus seadus, mis hõlmaks mõlemat praegu kehtivat seadust. «Nagu tehti töölepingu seadusega - kui varem oli töösuhetes viis erinevat seadust, siis täna on üks töölepingu seadus.»
Ta märkis, et kui praegu kahes seaduses toodud probleemistik on kirjas ühes seaduses, on võimalik vältida mitmesuguseid arusaamatusi ja vasturääkivusi. «Samas kahest seadusest ühe tegemine ei ole patentravim, mis kõik probleemid lahendab. Põhiprobleem ei ole aga see, et meil on kaks eraldi seadust vaid see, et need seadused on kirjutatud 1990. aastate algul ja toona ei olnud meil reaalset kollektiiv lepingute või tülide lahendamise kogemust.»
Eelnevast tulenevalt on praegu seadustes palju lünki, halle alasid ja ebamäärasust. Taliga sõnul on töösuhted selline valdkond, kus seadused peaksid olema konkreetsed, selged ning ei tohiks koosneda rasketest juriidilistest kontseptsioonidest.
Valitsus tegi 2011. aasta veebruaril ametiühingutele ja tööandjate keskliidule ettepaneku leida kuu aja jooksul mõlemale poolele sobiv riikliku lepitaja kandidaat. Uue lepitaja leidmiseni nimetas valitsus senise riikliku lepitaja Henn Pärna lepitaja kohusetäitjaks, kuna jäi riigikohtu otsusega ametiühingutega peetud vaidluses Pärna nimetamise üle lõplikult kaotajaks.
Valitsuse otsuse nimetada Pärn riiklikuks lepitajaks viisid kohtusse Eesti Ametiühingute Keskliit (EAKL) ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsioon (TALO).
EAKL ja TALO leidsid, et valitsuse korraldusel puudub õiguslik alus, kuna otsus langetati ilma töötajate ja tööandjate keskliitude kokkulepet saavutamata. Valitsuse korraldust määrata töötajate ja tööandjate keskliitude kokkuleppe puudumisel ametisse tööandjate esitatud kandidaat pidasid EAKL ja TALO pahauskseks käitumiseks.