Haridus ja töö tõi noored naised maalt linna

Foto: Priit Simson

Eestis jätkub linnastumine, kinnitasid eelmisel aastal avalikustatud rahvaloenduse tulemused. See näitab inimeste elukvaliteedi paranemist.

Eelmisel aastal oli kaks olulist näitajat: esimest korda maailma ajaloos elas linnades rohkem inimesi kui maal ja teiseks kinnitasid täpselt sama pöördumatut linnastumist Eestis avaldatud rahvaloenduse andmed. Meil pälvis enim tähelepanu uudis, et enamikus Eesti valdades valitseb pruudipõud, sest vanuserühmas 20–34 on maal mehi tunduvalt rohkem kui naisi. Statistikaameti peaanalüütik Mihkel Servinski kirjutas selle peale, et paljudes piirkondades võib tüüpiliseks perekonnaks kujuneda vanurist ema keskealise pojaga või üksik mees – vanapoiss.

Nendes arengutes ei ole samas midagi uut. On meil ju käepärast ka samasuguse detailitäpsusega rahvaloenduse andmed aastatest 2000 ja 1989. Ja tulebki välja, et lahkumine maalt (mis on üldine) ja eraldi võttes noorte naiste suhteliselt suurem lahkumine algas enam-vähem täpselt siis, kui Eesti taas vabaks sai.

Linnastumine kiirenes aastatel 1989–2000 oluliselt ja paljudes maakondades hakkasid just noored naised meestest kiiremini (rõhutades veel kord, et läksid ka mehed, aga veidi aeglasemalt) maalt linna minema.

Naiste kiiremast lahkumisest võib rääkida Hiiu-, Jõgeva-, Järva-, Viljandi-, Valga-, väga selgelt Põlva- ja Võrumaast kõneldes, aga natuke vähem Ida-Viru- ja Raplamaal. Erand selles suundumuses on Harjumaa (tänu Tallinnale) ja Tartumaa (tänu Tartule), sest need olid siserände sihtkohad.

Kuid erandlikud on ka Pärnu-, Lääne-, Lääne-Viru- ja Saaremaa, kus noorte naiste ja meeste suhtarv püsis aastatel 1989–2000 üsna samal tasemel, kuigi rahvastik vähenes loomulikult ka seal. Viimaste puhul võib põhjuseks olla asjaolu, et võrdlusbaasiks oleval 1989. aastal läks loendusel arvesse hulk Vene (mees)sõjaväelasi ning piirivalvureid.

Pruugib vaid rahvastiku liikumise andmete kõrvale panna andmed selle kohta, mis toimus samal ajal Eesti kõrghariduses, kui pilt saabki klaariks. Kui aastal 1980 võeti Eestis ülikooli 5288 ja 1990. aastal 5289 noort (vahe ainult ühe inimese võrra), siis aastal 2000 võeti vastu juba üle 17 000 noore. Tipp­ajal astus ülikooli üle 19 000 inimese, nüüd taas natuke üle 17 000 inimese aastas. See on revolutsioon. Eesti vabanes ja kõrgharidus läks massidesse.

Täpselt samal ajal hakkas suurenema naiste osakaal kõrghariduses, eriti kiiresti nn pehmetel aladel: humanitaarias, kunstis, äris, juuras, sotsioloogias. Sisseastujate arv jäi samaks või isegi vähenes tehnikas, matemaatikas, füüsikas. Ka meeste-naiste suhtarvu muutus peegeldab kaudselt sama suundumust.

Just 18.–20. eluaasta on murrangujoon, kus Eesti valdades naiste arv meeste kasuks järsult väheneb. Oluline on tähele panna, et trend ei alanud viimastel aastatel, vaid kohe 1990ndate alguses. Teiseks on see väga otseselt seotud samal ajal kõrghariduses toimunud muutustega. Prantsuse filoloogil, sotsioloogil või politoloogil ei ole maal midagi teha.

Paar nädalat tagasi kirjutas Garri Raagmaa Postimehes enam-vähem sama: meestele ja naistele sobivad töökohad paiknevad eri kohtades, ning mitte üksnes Eestis. Raagmaa juhtis tähelepanu näiteks Põhjamaade maapiirkondade pruudipõuale.

Selle taustal kõlab Eesti regionaalpoliitika kirumine, väiketalunduse ja potipõllunduse taganutmine õõnsalt. Mingil tasandil võib see olla traagiline: viinapudeliga abiellunud vanapoisid maal ja üksikemad linnas, tühjaks jäänud külad ja võssakasvanud põllud. Teisalt tuleb tunnistada, et Eesti 20–25 aasta tagune rahvastikupaiknemine oli saavutatud kunstlikult või lausa vägivaldselt, sest mida muud oli nõukogude aja  «suunamine» või kolhooside poputamine muude elualade arvel.

Eesti regionaalpoliitika suurim häda pole olnud liiga väike tähelepanu maapiirkondadele, vaid liigne mõtlemine vaeste piirkondade järeleaitamisele, selle asemel et mõelda vaeste inimeste järeleaitamisele. Viimane võiks tähendada ka seda, et tuleks vähendada barjääre, mis takistavad neid linna paremate töökohtade juurde minemast.