Saalis tegutseb šamanistlik duo

Taavi Eelmaa ja Taavet Jansen Foto: Kanuti Gildi Saal

Tegu on juhtumiga, kus kavalehe tutvustav tekst, eelnevad intervjuud lavastajatega ja kogu muu taustainfo kogumine ei anna meile toimuvast mitte mingit aimu. Tuleb lihtsalt Kanuti Gildi Saali minna, sest see on kohalolekuteater sõna kõige otsesemas mõttes.

Ka sellest arvustusest pole palju abi, sest see on kirjutatud esietenduse põhjal, kuid järgmised etendused on juba hoopis teistsugused. Oodata ja loota ei maksa. Siis võib juhtuda, et elamus tuleb. Tuleb meelde üks Taavi Eelmaa lause paari aasta tagusest «OP!-ist», kus jutt käis «Püha Tõnu kiusamisest»: «Imed saavad juhtuda ainult siis, kui kogu lootus on kadunud.» Täpselt nii. Ja see, kas ime teid saalis kõnetab, on teie endi teha.

Mõnes mõttes on «Meid ei olnud. Me olime. Ja meid ei ole jälle» tänapäevane linnarituaal – Taavet Jansen ja Taavi Eelmaa on nagu kaks šamaani, kelle eesmärgiks on käputäis publikut Kanuti Gildi väikeses saalis transsi viia. Nagu šamaanid ikka, kasutavad nad selleks lihtsaid, hästiloetavaid kujundeid – luukere kapist välja tirimine, omaenese juhtmetesse kinni jäämine, lahtilaskmine (kusjuures asjadel, millest sul on õnnestunud lahti lasta, on siiski halb omadus tagasi tulla), üksiku valgusvihu otsimine pimeduses. Seda kõike muidugi mõista hõrgus jõulu- ja apokalüpsisekastmes.