Väino Pentus: Autorollo maksis juhtidele sularahas 500 krooni päev

Keit Pentuse viimased minutid vallalisena möödusid tänavu 10. augustil Tallinnas Jaani kirikus oma isa Väino käevangus. Foto: Raigo Pajula

Keskkonnaminister Keit Pentus-Rosimannuse isa Väino sõnul maksis ettevõte 20 autojuhile päevaraha sularahas - 500 krooni päev ja kuni 21 päeva eest kuus.

Kas vastab tõele, et asutasite Autorollo koos Tiit Pohlaga suusõnalisel kokkuleppel, et kummalegi kuulub ettevõttest pool? Kirjalikult vormistati ettevõttes vaid Pohla osalus, sest tal oli sissemaksu raha esimese auto ostmiseks.

Jah. 1997. aastal. Esimese kahe auto sissemakse tegi Pohl.

Kuidas selgitada sularahaautomaatidest iga päev raha väljavõtmist?

Kõigepealt teeme selgeks, et kui räägime nii nagu lehtedes, sularaha väljavõtmisest viimase nelja aasta jooksul enne pankrotti, siis 2006–2008 oli Autorollo ainuke omanik ja juhatuse liige Tiit Pohl. Tema tegeles Autorollo finantside ja paberimajandusega, nende aastate kohta küsige tema käest.

Mina sain Autorollo juhatuse üheks liikmeks alles 2008. aasta kevadel ja omanikuks 2008. aasta suvel, Autorollo läks pankrotti 2010. aasta detsembris. Kuni 2008. aasta suveni tegeles firma rahaga Pohl.

Te ilmselt ei kujuta väga keskmise transpordifirma elu ette. Võin vaid öelda, et minu ajal oli kõik seotud ainult Autorollo majandustegevusega. Näiteks maksime juhtidele päevaraha sularahas, nii nagu seadusega lubatud. Oli vist 500 krooni päev ja kuni 21 päeva eest kuus. Meil oli palgalehel 20 juhi kanti. See ise juba tegi aastas ligi 2,5 miljonit kulu.

Autorollo ostmise endaga tuli muresid veel lisaks. Minu jaoks ettenägematu kulu oli see, et pärast kahe firma ühinemist tuli taastada osakapital 1,5–2 miljonini, sest 40 000-kroonise osakapitaliga poleks saanud ei kütusekaar­te ega uusi autosid juurde liisida. Selleks tuli ka laenu võtta ja tagasi maksta. Pean ütlema, et ma väga täpselt ei mäleta, kas see maksti pärast tagasi arvega või sulas.

Lisaks hakkas masu ajal pihta, et osa partnereid hakkas lihtsalt arvete maksmisega venitama ja esitas tingimusi, et tahavad kümme protsenti arvest endale sulas tagasi. Muidu ähvardasid lihtsalt maksmata jätmisega ja oleksin võinud ootama jäädagi oma teenitud raha. Ma ei hakka nende nimesid kunagi ajalehes nimetama. Aga mis mul üle jäi.

Siis läksid kütusekaardid kinni, siis tuli anda autojuhtidele kütuse- ja teemaksuraha sulas kaasa. Ligi 20 autot oli üle Euroopa sõidus, need summad, mis selleks nädalas kulus, olid mitusada tuhat krooni.

Ega kõike ei mäleta. Fakt on see, et endale võtnud ei ole ja laiali jaganud ka mitte. Vastupidi. Selleks et asi elus püsiks, pidin masu tipus maha müüma oma ema ja isa kätega Nõmmel ehitatud kodu. Ka see raha läks laenu maksmiseks ja Autorollosse.

Kuidas selgitada ettevõttest välja antud sularahalaene?

Miski elus pole mustvalge. Transpordiäris oli sularaha liigutamist päris palju ning eks neid tehinguid vormistati nii- ja naapidi. Kõiki üksikasju ei ole võimalik mitmeid aastaid hiljem ilma dokumente nägemata täpselt mäletada. Kõik olulised dokumendid on praegu pankrotihalduri käes, mina ei ole isegi neid hagimaterjale kätte saanud, millest ajalehed juba tükk aega teavad kirjutada.

Mingil hetkel plaanisime autodele parkla jaoks maad osta, jutt oli miljoni kanti käsirahast, aga kas sellest plaanist üldse mingit asja sai või mis faasis see lõppes ... See oli emotsionaalselt mulle raske aeg, tõesti kõike ei mäleta.

Kuivõrd konsulteerisite alates 2010. aastast ettevõttele appi palgatud advokaat Siim Roodega?

Pärast haiglasse sattumist võtsin Roode Autorollole nõu andma, et keegi kõrvalt annaks selge pilguga ülevaate, kas firmast saaks veel asja ja mida selleks peaks tegema. Või kas peaks andma sisse pankrotiavalduse.

Kuidas suhtute võlausaldajatesse, kes nõuavad õigust kohtust?

Port One (krediiditankimisega tegelev ettevõte – R. B.) või? Nendega pole mingeid suhteid. Kuulsin nüüd, et nad nõuavad tütrelt ja väimehelt raha selle peale, et nägid minu tütre pulmapiltidelt, et viin tütart altari ette. Nad vist arvasid, et ma olen rikas mees, et ainult nemad jäid mingist rahast ilma.

Eks igaüks mõtleb oma rikutuse piires. Võtku siis teadmiseks, et ma olen kaotanud kõik. Olen isiklikus pankrotis, kui see kellelegi meelerahu tagasi toob. Teisele rahanõudjale pole ma sentigi võlgu jäänud, see mees on ostnud üles panga võla ja proovib nüüd endale teenistust teha.

Loe täispikka intervjuud Postimees Plussist!