Juhtkiri: kõik need haigustele kaotatud aastad

Giovanni Boccaccio oli musta surma kaasaegne ning tema «Dekameroni» raamjutustuse kümme tegelast olid pagenud Firenzest katku eest ja rääkisid üksteisele paoaja möödasaatmiseks lugusid, mis lõbustavad meid veel kuus ja poolsada aastat hiljemgi.

Haigus, mille eest nad varju otsisid, oli aga kõike muud kui naljakas. Suri iga kolmas eurooplane ning erilise himuga röövis surm elusid linnamüüride vahel. Katku surnud ei ehitanud edasi kirikuid ega linnamüüre, ei otsinud taevasse vaadates endeid ega ilmaruumi seaduspärasid, ei kirjutanud luuletusi ega muusikat ega teinud enam ülepea midagi, millest selles ilmas kasu võiks olla.

Meie oma Tammsaare «Tões ja õiguses» tapab nakkushaigus hulganisti lapsi, ent kirjanik jätab otsesõnu ütlemata, mis rolli võis Kõrvenurgas haiguse levitamisel mängida peielaud haigetoa kõrval, ning räägib hoopis rikka hobuseparisniku ja ümberhulkuja mõtteist oma pattude kohta. Kui me sama 19. sajandi lõpu olustikus pööraksime pilgu taluperest moonakamajja, näeksime, kuis pead-jalad kõrvu olid laste ja raukade surm emade-isade palvete ning segaste mõtetega, keda nad elule eelistaksid, kui keegi peab võetud saama.