/nginx/o/2013/09/05/2177179t1h8087.jpg)
/nginx/o/2012/12/19/1493560t1hca29.jpg)
Kui nähtud Jaanika Juhansoni lavastus Doris Kareva luulest «Unenäokohvik», mõjub «Jane Eyre» nagu vol 2. Assotsiatiivseid fragmente Charlotte Brontë romaanist rütmistab Heiti Talviku, Doris Kareva ja Kalju Kanguri luule Tarmo Keskülli viisistatuna.
Tellijale
Jane Eyre unenäopööningul
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Jane Eyre’i roll on jagatud kaheks: vanaema-eas Jane (Helgi Annast) leiab pööningult saatusliku võtme, mis avab ta ees vihurina pöörlevaid mälupilte noorusest (noor Jane – Maarika Mesipuu). Lavastuse liikumisrežii (Kardo Ojassalu) on kütkestavalt süsteemne ja visuaalselt elegantne, aga kujundeid sisuliselt analüüsides võib jänni jääda.